Rait Maruste: üksi või koos

Rait Maruste Foto: SCANPIX

Vastuseks õiguskantsleri äsjasele esinemisele parlamendis nendib riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Rait Maruste (Reformierakond), et üleilmastumise tingimustes on suveräänsuse teisenemine üldine ja paratamatu.

Õiguskantsleri viimase aja väited ja teod ajendasid Postimeest minult küsima, kas tõesti on Eesti, eriti riigikogu, andnud liiga palju otsustamisõigust ära Euroo­pa Liidule ja teistele rahvusvahelistele organisatsioonidele.

Tõepoolest, kuulates lugupeetud õiguskantsleri aruannet riigikogule oma 2011. aasta tegevusest ning eriti selle meediapeegeldust, jäi mulje, et riigikogu andis aru õigus­kantslerile, mitte vastupidi.

See sunnib alustuseks tahtmatult osutama, et riigikogu poolt ametisse nimetatud õiguskantsler on siiski ainuisikuline institutsioon, kelle ülesanded on määratletud põhiseadusega. Selle kohaselt on õiguskantsler sõltumatu ametiisik, kes teostab järelevalvet seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohaliku omavalitsuse õigust­loovate aktide põhiseadusele ja seadustele vastavuse üle. Ehk teisisõnu, teostab jõus olevate õigustloovate aktide järelkontrolli. Tuleb küsida, millisest õigustloovast aktist või aktidest siis täpsemalt jutt oli või on?

Kui riigikogu on rahva poolt valitud kogu, kus toimub ideede võitlus ja poliitiline väitlus, et teha nende põhjal ratsionaalsed strateegilised valikud, siis õiguskantsler vaidleb, kui üldse, üksnes iseendaga või oma aparaadiga.

Õiguskantsleri argumentatsioon piirneb põhiseadusest tulenevalt õigusega, poliitiline otstarbekus ja strateegilised valikud selle põhjal ei ole tema pädevuses. Ka ei ole õigus­kantsler meie riigiõiguslikus skeemis ainuke põhiseaduslikkuse hoidja ja järelevalvaja. Jõustumata õigusaktide ehk ennetava põhiseaduslikkuse kontrolli ülesanne lasub presidendil, kes on eelistanud kõnesoleval teemal vaikida.
Jõustunud õigusakte ja toiminguid saavad põhiseaduslikkuse seisukohast vaidlustada kohtud. Kuid sellega põhiseaduslikkuse järelevalve kohuslaste arv ei ammendu – oma pädevuse piires peavad põhiseadust järgima kõik riigivõimu organid, sh riigikogu.

Mis puutub otsustusõiguse äraandmisse, siis pea iga rahvusvaheline leping või organisatsiooni liikmeks olek eeldab seda. See oli meie teadlik valik üheksakümnendate alul – olla võimalikult integreeritud ja teha seeläbi tagasilangemine Nõukogude mõjusfääri võimalikult raskeks. Üleilmastumine, riikide ja rahvaste üha tihedam seotus on üldine, mitte Eestile eriomane nähtus. Selle vältimatu kaasprodukt on vana klassikalise suveräänsuskontseptsiooni ahenemine ja sisu teisenemine.

Euroopa Liidu osas otsustas asja rahvas 2003. aasta 14. septembri rahvahääletusel, et Eesti võib kuuluda Euroopa Liitu, lähtudes Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtetest, arvestades liitumislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi. Seega, üldine küsimus on juba ammu lahendatud. Seda saab revideerida ainult rahvas ise, rahvahääletusega. On selge, et kuuluda liitu ja olla samal ajal endine ehk selles kontekstis endiselt suveräänne, ei ole võimalik. Midagi saadakse juurde, midagi antakse ära. Vastasel korral poleks kogu asjal mõtet. Igaüks teab, et klubisse kuulumine toob kaasa kulutusi ja kohustusi, eksklusiivsesse klubisse kuulumine seda enam.

Küsida saab, kas see Euroopa Liit, millega rahvas oli valmis ja tahtis ühineda, on endiselt see Euroo­pa Liit või on ta midagi muud, uut, mis tekitab meis õigustatud küsimusi, kahtlustusi ja kriitikat? Küsida võib ka seda, kas omal ajal rahva antud volitus on oma õiguslikult vormilt piisavalt sobiv tänasesse päeva ja olukorda või vajab see korrigeerimist? Isiklikult arvan, et see vajab konkretiseerimist.

Midagi siin ilmas ei seisa paigal ja nii ei ole ka Euroopa Liit enam see Euroopa Liit, mis ta oli kümme aastat tagasi. EL on oluliselt muutunud ja palju on tekkinud seda, mis meile väga ei meeldi. Või teise nurga alt – me kipume võtma õigusi, vabadusi ja tuge kui enesestmõistetavat, kuid distantseerime end probleemidest, olgu need siis rahalised kohustused või ühetaolisust taotlevad regulatsioonid.

Samas tahame, et EL oleks efektiivne ja kiiret arengut toetav. Kuid tuletame meelde, me võtsime ühinedes endale ülesande mitte ainult nautida liikmesusest tulenevaid õigusi, vaid täita ka sellest tulenevaid kohustusi. Küsida saab, kas igasuguseid ja igal määral? Arvata võib, et mitte. Seda mitmel põhjusel.

Esiteks on Euroopa nii suur ja mitmekesine ja -tahuline, et on pea ilmvõimatu leida mütsi, mis sobiks kõigile 27 peale. Kellelegi vajub see silmile, kellelegi tõmmatakse see pähe. Ei maksa unustada, et lisaks Euroopa Liidu demokraatlikele väärtustele on endiselt olemas ka liikmesriikide egoistlikud huvid, tavad ja vanad vaenud. Aga põhilises, miks Euroopa Liit üldse algselt loodi – see on rahu, vabaduse ja õitsengu tagamine selles igitaplevas maailmajaos, – on ju oldud edukad ja me ei tohi seda unustada.

Peale eeltoodu on Euroopa Liit ka tohutu bürokraatliku aparaadiga asutus, kus hästiteenivate ja privilegeeritud bürokraatide huvid võivad vahel kauge kaarega mööda käia liikmesriikide ja nende kodanike huvidest ja õigustest. Ja lõpuks tuleb vaadata näkku ka tõsiasjale, et suurus maksab. Vahetegemine poliitilise võrdõiguslikkuse ja majandusliku kaalukuse vahel on delikaatne teema.

Kokkuvõtvalt, on lihtsameelne arvata, et EL muneb ainul­t kuldmune. On selge, et mitmed asjad on jäänud tegemata või tehtud halvasti. Nii tulnuks euro garanteerimise otsustused (ESM jmt) teha ära juba ühisraha sisseviimisel, kuid, mis parata, jäid õigel ajal tegemata.

Meil peab olema taiplikkust ära tunda jamad ja südikust see välja öelda ja sellele vastu seista. Me ei pea iga hinna eest ja kõiges pailapsed olema. Aastane kogemus riigikogus näitab, et selles on veel arenguruumi. Kuid ei maksa olla ka enfante terrible. Häda on selles, et 1,3-miljonilise rahva ressurss informeeritud valikuteks ja otsustuste mõjutamiseks on väga väike.

Siiski, kogu kriitilisust ja mõistuspärasust esile tuues ja ära kasutades ei maksa unustada ühte ja meile fundamentaalselt määravat asja – meile on Euroopa Liit strateegilise julgeoleku küsimus. Viimast tuletas alastuse ja otsekohesusega meelde hiljutine Vene kindralstaabi ülema esinemine Soomes. See on koht, kus üldine rahvuslik huvi kaalub üles üksiku suveräänse riikluse toimimisprintsiibi (näiteks parlamendi eelarvepädevuse) või üleilmastumisega paratamatult kaasas käivad nuhtlused ja ebameeldivad kohustused. Ehk teisisõnu, selle nimel tuleb teha valusaid kompromisse ja pilli mitte lõhki ajada.

Ka mulle ei meeldi ei Kreeka ega mitmete teiste riikide vastutustundetu rahanduslik käitumine ega ka mitmedki teised asjad Euroopa Liidus või maailmas üldse. Oleksin isepäisem ja kriitilisem siis, kui Eesti geopoliitiline asukoht oleks kusagil vana Burgundia alal. Paraku oleme siin, kus me oleme, ja põhiseadusliku kohustuse – rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade – täitmiseks peame käituma mõistlikult ja ratsionaalselt. Kuid vaidlus mõistlikkuse määra üle on alati tervitatud ja vajalik.