Siseminister Ken-Marti Vaher ütles oma partei nimel Postimehele narkosurmasid kommenteerides, et IRLi aitab alati neid, kes ise ennast aidata ei suuda.
Vaher: konservatiivid viskavad uppujale alati päästerõnga
24. juuni 2012, 23:06
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti on narkosurmadelt Euroopas esirinnas. Kui tõsine probleem see teie hinnangul Eesti riigi jaoks on? Kas selles on laiemas plaanis süüdi parempoolne poliitika, kus uppuja päästmine jäetakse peamiselt tema enda asjaks, või oleks olukord teistpidise tee valimise korral olnud veelgi hullem? Palun tõestage lühidalt oma väidet.
Narkomaania on IRLi meelest Eestis tõsine probleem. Eelmisel aastal hukkus uimastite üledoosi tõttu 133 inimest keskmise vanusega 31 aastat. Suurim riskigrupp meeste puhul on 24-34 eluaastat ja naiste puhul 26-32 eluaastat. 84 protsenti uimasti üledoosidest ehk rohkem kui sada juhtumit põhjustas 2011. aastal fentanüül ehk «valge hiinlane», mis on sünteetilise uimastina sada korda kangem heroiinist.
Parempoolne konservatiivne poliitika viskab uppujale alati päästerõnga ja aitab läbimõeldud tegevusega neid, kes seda ise ei suuda. Narkomaania puhul on tegemist nähtusega, mis puudutab väga erinevaid ametkondi ja ühiskonna osapooli. Senine vähene tulemuslikkus narkomaania vähendamisel on tulnud peamiselt nõrgast koostööst, puudutatud osapoolte ebaühtlasest panusest ja vahendite nappusest.
Samas on riigis palju pühendunud osapooli, kes panustavad narkoennetusse ja narkovastasesse võitlusse, kuid ühtset löögirusikat ei ole neist veel kujundatud. Just riigi ühtse uimastipoliitika elluviimiseks moodustas vabariigi valitsus aprillis siseministeerium vedamisel uimastiennetuse valitsuskomisjoni, et tähtsustada narkomaania probleemi kõrgemal poliitilisel tasandil ja liita kõik jõud, kes narkomaania vähendamisse panustavad. Narkoennetust, sõltuvusravi ja rehabilitatsiooni tuleb koondada terviklikuks süsteemiks ning kaasata kõik osalised, st nii ametkonnad, vabakond, omavalitsused kui erasektor ja vahendid uimastiprobleemide lahendamisse.
Millises suunas tuleks Eesti karistuspoliitikat sõltlaste suhtes muuta, et narkosurmade arvu vähendada – legaliseerimise või nulltolerantsi poole? Millise riigi kogemusele tuginedes te seda väidate?
Eesti karistuspoliitika peamine rõhk peab IRLi hinnangul olema raskete narkokuritegude toimepanijatel, kelle suhtes alates 2004. aastast saab tabamise korral rakendada kuni eluaegset vangistust. Veel selle sajandi alguses olid kohtute mõistetud maksimumkaristused keskmiselt kuni viis aastat ja kogu ühiskond ahhetas selle üle, kui kergelt pääsesid tuhandetele narkosõltuvust tootvad nn narkoparunid. 2004. aasta muudatuse tagajärjel on uimastikaubitsejatele kohtute mõistetavad karistused järjest karmistunud, mis on selge signaal kuritegelikule maailmale ehk uimastite pakkujatele – vahelejäämise risk on tõusnud ning riik suhtub taolistesse kuritegudesse täie rangusega.
Kergemate narkootikumide legaliseerimine, nagu näiteks kanep Hollandis, ei oma IRLi jaoks õigustust. Seda teed on vältinud enamus Euroopa riike. Narkootikumide legaliseerimine süvendab narkomaaniat, sest tihti viib lahjemate uimastite tarvitamine raskemateni ja seega suurendab sõltlaste hulka ühiskonnas. Samuti annab mõne uimasti legaliseerimine ühiskonnale vale signaali, eriti vähemteadlikule ühiskonnagrupile.
Tervise Arengu Instituudi andmetel uusi süstivaid narkomaane ei tule enam nii jõudsalt peale ning olemasolevad muutuvad iga aastaga vanemaks. Süstimisega alustatakse Eestis keskmiselt 18-aastaselt. Seega on ilmselgelt olulisim hoida ära alaealiste langemine narkomaania küüsi. Selleks tuleks ühe sammuna süsteemselt tegeleda esmakordselt uimastitega kokkupuutunud noortega, näiteks alaealistega, kes on tabatud uimasti tarvitamiselt. Koostöös sotsiaaltöötajatega tuleks koheselt kaasata sotsiaalvõrgustik nii isiku enda, perekonna, tutvuskonna hoiakute muutmiseks ja teadlikkuse tõusuks. Lisaks nn šokikoolitused, mis toovad esmakordsete tarvitajateni narkomaaniaga seonduvad karmid tagajärjed ja ränga tegelikkuse. See aitaks vähendada sõltuvushäiretega isikute teket. Samuti võiks piirata isikute eriõiguste kättesaadavust, näiteks teatud aja jooksul ei oleks võimalik taotleda juhtimisõigust. See on oleks selge ja tajutav tagajärg, mis paneks noori järele mõtlema.
Kas narkosõltlaste võõrutusravisse tuleks panustada senisest rohkem või on see valdavalt raha tuulde loopimine? Miks? Arvestades pingelist riigieelarvet, siis mille arvelt tuleks see raha leida?
Sõltlaste võõrutusraviga tuleb kindlasti tegeleda, sest süstivate narkomaanide hulk Eestis on jätkuvalt suur (viimastel andmetel on meil vähemalt 10 000 süstivat narkomaani). Jõudumööda tuleb laiendada rehabilitatsioonivõimekust Eesti haiglates, milleks täna paljud haiglad veel ei ole valmis ega suutelised. Tulemuslik rehabilitatsioonisüsteem tingib pikemas perspektiivis ka sõltlaste poolt toime pandud varguste ja teiste narkomaaniaga seotud kuritegude kahanemise, vähendab koormust kiirabi ja erakorralise meditsiini tööle. Riigieelarve koosneb peamiselt maksutuludest ja just nende arvelt saab riik teha ka kulutusi. Kuid võõrutusraviks vahendite leidmisel tuleks leida võimalusi ka välisfondidest, mis on ka siiani Eestit narkomaania teemal aidanud.
Kui juba mainitud karistuspoliitika ja võõrutusravi välja jätta, siis milliseid täiendavaid samme te narkosurmade ennetamisel ette võtaksite - lähiperspektiivis (vrd 100 km/h lõikude kaotamine liikluses) ja pikas plaanis (10 aastat, ühiskonnakorralduslikult)?
Esiteks, naloksooni laiem kasutamine. Naloksoon on teiste riikide kogemusel tõhus vahend üledoosisurmade vähendamiseks. Uuringute kohaselt võib 90-100 protsendil üledoosi juhtudest inimese elu päästa naloksoon. Naloksoon on edukalt kasutusel enamikes EL kiirabi standardvarustuses ning näiteks Itaalia, Saksamaa ja Suurbritannia kasutavad naloksooni kogukonnapõhiselt üledooside ennetamiseks. Ravim jagatakse eelkõige tarvitajatele ja nende lähedastele, ehk isikutele, kellel on suurem tõenäosus sattuda üledooside tunnistajaks. Eestis tehakse naloksooni kogukonnapõhise pilootprojektiga algust 2013. aasta algusest.
Teiseks, jõuline narkovastane võitlus ehk uimastite pakkumise vähendamine. Narkovastane võitlus on meie selge prioriteet ning selleks on 2012. aastaks eraldatud juba märkimisväärne hulk täiendavaid vahendeid. Uimastite kättesaadavuse vähendamine alaealistele, narkomüügivõrgustike lõhkumine ja sõltlaste hulgas surma põhjustavate ainete (näiteks fentanüül) kättesaadavuse vähendamine on olulisemad tegevusliinid. Muudame narkovõitlust ka süsteemsemaks ja paneme selle toimima tugeval analüüsil, mis arvestab muutuvaid olulisid ning aitab suunata teraviku probleemi tuumale.
Äärmiselt olulise mõjuga on kriminaaltulu konfiskeerimine. Iga suurema uimastikoguse või uimastiparuni varade konfiskeerimine mõjutab kogu narkoturgu ning seeläbi saab vähendada ka mõnuainete kättesaadavust. Just uimastikurjategijate varade tuvastamine ja konfiskeerimine on ka tõhusaim relv organiseeritud kuritegevuse vastu. See on ka põhifookus aasta alguses taastatud keskkriminaalpolitseis loodud kriminaaltulu tuvastamise üksusel, mis on võrreldes eelmise aastaga kasvanud pea kolmekordseks.
Kolmandaks, ennetustegevus. Tõsine rõhk peab olema läbimõeldud ennetusel, eelkõige alaealiste suunas, et tagada sihipärane tegevus tarbimise ära hoidmiseks ja teadlikkuse tõstmiseks. Tõhusa ennetustegevuse rakendamisel suudame vähendada esmakordselt uimastitega kokkupuutuvate osakaalu. Vaid ennetusega saame murda kohati levivat ohtlikku müüti, et uimastid on midagi ägedat ja kaif on cool. Samuti peaks noore tarvitaja tabamisel algama süsteemne sotsiaaltöö, mille sihiks on vältida sõltuvusse langemist.
Kuidas tuleks läheneda konkreetselt Ida-Virumaa probleemile? Ei ole ju narkosurmad kogu Eesti mure, vaid keskendunud teatud regiooni, kultuuriruumi ja ainete ümber.
Politseieksperdid on koostanud keskmise uimastisõltlase profiili, mille kohaselt on selleks hilistes kahekümnendates meesterahvas, kellel ei ole tööd ja kes omab vaid põhiharidust. Samast analüüsist tuleb välja, et viimastel aastatel on registreeritud narkokuritegude poolest esirinnas eelkõige Harjumaa (peamiselt Tallinn) ja alles seejärel Ida-Virumaa .
See ei tähenda, et teised maakonnad oleksid puutumatud. Samuti on narkokorduvtarbijate jaotuses maakondade lõikes esikohal Harjumaa. Kõige enam – 1626 (64 protsenti) – korduvtarbijat elab Harju maakonnas, neist 1427 (88 protsenti) elab Tallinna linnas. Maardu linnas elavaid korduvtarbijaid on 99 (6 protsenti) ja muudes Harjumaa linnades juba vähem. Teine probleemne piirkond on Ida-Viru maakond, kus elab 497 (20 protsenti) narkokorduvtarbijat. Ida-Viru maakonnas on kõige problemaatilisemad linnad Narva ja Kohtla-Järve, kus korduvtarbijaid on vastavalt 234 (47 protsenti kõigist maakonna korduvtarbijatest) ja 171 (34 protsenti). Kuna narko kuri- ja väärtegudest on puudutatud kõik maakonnad, mõned rohkemal, mõned vähemal määral, siis lähenemine sellele probleemile peab olema süsteemselt ühetaoline.