Riigikogu õiguskomisjoni liige, Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda kuuluv Andres Anvelt ütles oma partei nimel Postimehele narkosurmasid kommenteerides, et Eesti politseil napib tänavadiilerite ja narkootikumide tarvitajate tabamiseks ressursse.
Anvelt: narkosurmasid soosib politsei jõuetus
24. juuni 2012, 16:56
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti on narkosurmadelt Euroopas esirinnas. Kui tõsine probleem see teie hinnangul Eesti riigi jaoks on? Kas selles on laiemas plaanis süüdi parempoolne poliitika, kus uppuja päästmine jäetakse peamiselt tema enda asjaks, või oleks olukord teistpidise tee valimise korral olnud veelgi hullem? Palun tõestage lühidalt oma väidet.
Narkosurmad on kindlasti Eesti häbiplekiks. Nende kõrge arvu taga tuleb näha senist liberaalset poliitikat, mis tegeleb ainult nende valdkondadega, mis on otseselt seotud meie kõigi igapäevaeluga. Olgu siin näiteks kõigile pinnuks silmas olev liiklus. Suurel määral puudutavad narkosurmad aktiivsest elust eemalseisvaid inimesi, kelle puhul pole loota erilist ühiskondlikku aktiivsust, mistõttu nende hulgas toimuv ei kõla ühiskonnas ka laiemalt vastu. Kui selline hoolimatus ei ole parempoolne poliitika, siis mis veel on?
Millises suunas tuleks Eesti karistuspoliitikat sõltlaste suhtes muuta, et narkosurmade arvu vähendada – legaliseerimise või nulltolerantsi poole? Millise riigi kogemusele tuginedes te seda väidate?
Narkootikumide legaliseerimine ei ole kindlasti lahendus, kuna ta tooks Eestis kui ühes globaalse maailma avatumas punktis kaasa narkoturismi massilise invasiooni. Samuti viiks ta olukorra veelgi enam kontrolli alt välja. Küll peaks andma sõltlastele õiguslikult enam võimalusi süüdistusest pääseda. Sihikule tuleb võtta just tänaval mürki müüvad inimesed, kellest politseile teada andmine on meie kõigi kohus.
Põhiliseks põhjuseks, miks narkosurmade arv on Eestis märkimisväärselt suurenenud, on see, et õiguskaitse sisuliselt ei tegele tänavakaubanduse ehk diilerlusega. Kui vaadata statistikas narkosurmade kasvavaid numbreid ja väikesemahuliste ehk diilerlusega seotud narkokuritegude arvu langust, siis on siin näha selget kollearatsiooni. Eelmise kümnendi keskpaigaga võrreldes on nende kuritegude avastamise arv vähenenud mitmetes kordades, samal ajal hakkas kasvama ka narkosurmade arv.
Põhjus peitub politsei ressurssides. Minu isiklikul näitel politsei sisuliselt ei reageeri väljakutsetele, kus inimesed kutsuvad politseid päevasel ajal kohale doosimüüjatele ja süstijatele, sest on prioriteetsemaid asju. Lisaks on sama hinnaga ühe grammi või ühe kilo aine analüüs. Enne kui see olukord ei muutu, ei muutu ka midagi narkosurmade üldarvu osas. Diilerlus tänavatel on sisuliselt karistamatu protsess, mistõttu müüakse seal igasugust, ka koheselt tapvat pahna.
Kas narkosõltlaste võõrutusravisse tuleks panustada senisest rohkem või on see valdavalt raha tuulde loopimine? Miks? Arvestades pingelist riigieelarvet, siis mille arvelt tuleks see raha leida?
Võõrutusravi ei ole raha tuulde loopimine, sest võõrutatud inimene ei varasta ja röövi enam doosi pärast, mistõttu hoiab ühiskond iga võõrutatu pealt kokku umbes 30 eurot päevas. Meie riigieelarve pingelisus on aga seotud selle valede prioriteetide ja üliliberaalse maksupoliitikaga. Keskmise ja alla keskmise sissetulekuga inimene peab oma vara valvamisse panustama personaalselt sissetulekust tunduvalt rohkem kui ta maksulangetustelt kokku hoiab.
Kui juba mainitud karistuspoliitika ja võõrutusravi välja jätta, siis milliseid täiendavaid samme te narkosurmade ennetamisel ette võtaksite – lähiperspektiivis (vrd 100 km/h lõikude kaotamine liikluses) ja pikas plaanis (10 aastat, ühiskonnakorralduslikult)?
Keskseks sammuks, nagu ma ka eespool märkisin, on politsei töö ümberkorraldamine. Varjusurmast tuleb üles äratada tänavadiilerluse vastane tegevus. Kindlasti tuleks tunduvalt tõhustada tööd koolides ja eriti just mitte-eesti emakeelega koolides, kuhu kahjuks meie inforuumi teave sisuliselt ei jõua, mistõttu on need inimesed ka tunduvalt ohtlikumas riskirühmas. Teadlikkus ei tohi olla seotud inimese materiaalsete või lingvistiliste võimalustega. Paraku meie riigis see nii aga on.
Kuidas tuleks läheneda konkreetselt Ida-Virumaa probleemile? Ei ole ju narkosurmad kogu Eesti mure, vaid keskendunud teatud regiooni, kultuuriruumi ja ainete ümber.
Kõigist narkosurmadest ligi 75 protsenti toimub Harjumaal, mitte Ida-Virumaal. Küll on aga tõsi see, et suuremas osas on probleem seotud mitte-eestikeelsete inimestega. Põhjuseks on siis inimeste teadmatus ohtudest ja võimalustest, info puudumine riskide kohta ja ka kehv selgitustöö koolides.
Ida-Virus annab täiendavalt tunda nii korrakaitse- kui kriminaalpolitsei paaniline personalinappus, mis võtab võimaluse tegeleda varjatud kuritegevusega ehk narkokuritegudega.Faktide rohkus tuleneb just politsei heast tööst – narkosõltlane või diiler ju ise avaldust ei kirjuta. Kui pole politseinikke, siis pole ka avastamise fakte. Seega pole õhuke riik Eesti jaoks pääsetee, vaid pigem hukatus. Sama nägime meie rahvaloenduse nukratest tulemustest, kuhu oma osa andsid ka narkosurmad.