Marti Aavik: üleliia vihatud kiiruskaamerad

Marti Aavik Foto: Peeter Langovits

Eilses lehes ilmunud lugu kiiruskaamerate mõju käsitlenud magistritööst erutas inimesi väga. Minu meelest on kõige huvitavam killuke, et kiiruskaamera vaateväljas sõidab enamik autojuhtidest lubatust oluliselt väiksema kiirusega. Kui keskmine kiirus on maanteeameti liiklusloendurite järgi tõesti tõusnud, siis tähendab see üheselt, et liiklusvoog on ebaühtlane.

Sellele lisandub avalik saladus, et vähemalt esimene sats kiiruskaameraid seati üles neisse kohtadesse, kuhu sai mugavalt ja odavalt elektrikaabli vedada, mitte tingimata kõige ohtlikumatele lõikudele.

Kiiruskaamerate vastased leiavad kõigest sellest kinnitust oma eelarvamusele ühe tehnilise abivahendi suhtes. Mina arvan, et ei tasu esmalt kaameraid jmt fetišeerida ning pärast esimesi ehmatusi neid maapõhja kiruda.

Me teame, et õnnetuste riski suurendavad nii kiirus kui ka selle ebaühtlus. Seepärast ongi eesmärk, et liiklusvoog kulgeks ühtlaselt lubatud maksimaalse kiiruse kandis (pluss-miinus natukene). Umbes nii, nagu Euroopa Keskpangale on poliitikud seadnud inflatsioonikriteeriumi kaks protsenti ning keskpankurite ja majandusteadlaste tarkusest on lisatud: «aga selle lähedal».

Kiiruskaamerad on jäetud Eesti maanteedel üksikuteks vahimeesteks. On ebaõiglane süüdistada sõja kaotamises neid, kes jäid oma postile, kui teised jalga lasid või erru saadeti. Kui Jüri Pihl oli siseminister, rõhus ta patrullide tööle. Pärast tema lahkumist poliitiline ind ses asjas rauges ja võib-olla tõesti keegi arvas või rehmas, et kaamerad teevad kogu töö.

Kas liikuvate patrullide arv ei mõjuta siis vahelejäämise riski ja selle kaudu reeglite järgimist?

Jah, ma arvan ka, et sotsidele jõukohasest veel jõulisem kulude kärpimine oli Eestile üldplaanis kasulik … Samas ei tee see kuidagi tühjaks seda, et kiiruskaamera saab põhimõtteliselt olla vaid osa liiklusjärelevalvest (ja liikluskorraldusest). Nii nagu Twitter pole süüdi, et Obama ja Krugmani oponendid mõnel korral väikest Eestit eeskujuna mainisid, pole ka kiiruskaamerad süüdi selles, et neile viidates on liikuvate patrullide arvu üleliia (?!) vähendatud.

Jah, usinamatel pedaalitallajatel on kaamerate asukohad ammu peas või vähemalt GPSi salvestatud. Mis siis? Kas see on mingi üllatus (ole sa sots või IRL)?

Enamikul meist on tunne, et me oskame hirmus hästi autoga sõita (~80 protsenti kõigist inimestest arvab, et on keskmisest paremad autojuhid) ning paljudel Eesti inimestel on tõesti autod, mis on õigupoolest loodud selleks, et Saksamaa kiirteel sõitjas Übermensch’i tunnet tekitada, ent püüdkem siiski rehvid maadligi hoida.