Juhtkiri: kuu rahastamisskandaalist, ausa aruteluni pole jõutud

Reformierakonna üldkogul kõnepuldist maha astunud Silver Meikar (tagaplaanil) lootis erakonnakaaslastelt mõistmist, kuid ei saanud seda. Ainuke toetav käsi kuulub vennale Oliverile. Foto: Andres Haabu

Täna saab kuu päevast, mil Silver Meikari Postimehes avaldatud lugu tõi ausa ülestunnistusena avalikkuse ette tõe erakondade musta rahastamise kohta. Loos kirjeldatud skeemis – ja ilmselt mitte ainsas seesuguses – oli olulisel kohal justiitsminister Kristen Michal. Tänaseni ei ole minister aga, hoolimata kriminaalmenetlusest, tagasi astunud.

Selle kuu jooksul on jäiga eituse teed läinud Reformierakond tegelenud kõige muu kui probleemi sisulise poolega. Selle asemel et rääkida asjad selgeks ning liikuda selle tulemisena ehk ka ausama poliitikategemise poole, on erakond koondanud jõu vasturünnakule ja isiklikele solvangutele.

Rääkimata sellest, et skandaali puhkemisest alates ei ole erakond pidanud vajalikuks oma valijatele olukorda seletada, jättes nii mulje, et viimastel pole mingit õigust teada saada, kuidas nende hääle toel tehtavat poliitikat rahastatakse.

Ja ilmselt mitte üksnes Reformierakonna poliitikat. Teised erakonnad, kes skandaali süttides aina enam tagumistesse ridadesse, prožektorivihust eemale tõmbusid ja seal üllatavalt üksmeelse vaikiva reana seisid, andsid oma reaktsiooniga aimu, et tõenäoliselt ei ole Reformierakond ainus, kelle liikmetel on põhjust kriminaalmenetluse valgel murelik olla. Kriis ei puuduta üksnes ühte ministrit või erakonda. Ausalt selgeks rääkimist vajab kogu erakondade rahastamissüsteem.

Seda enam, et selle probleemi juured on enam harali, kui võis arvata. Rahastamisskandaali taustal välja tulnud erakonnakontorite ja lihtliikmete ebavõrdsed vahekorrad, raskused erakondade sisedemokraatiaga on sama probleemi tahud. Oluline on see, et need tahud on tulnud avalikkuses kõne alla, ja oluline on see, et neist kõneledes on sündinud võimalus olukorda muuta.

Sest ehkki Silver Meikar ei rääkinud oma loos midagi, mis oleks varem olnud päris teadmata – NO99 «Ühtse Eesti» valimiskooli-klippides oli probleemi sisu ju suures joones lahti seletatud –, oli selle isikliku ülestunnistuse juures ometi üks tähtis aspekt: seeläbi sai teadmine kõigi ühiseks teadmiseks.

Aga kas me mäletame seda teadmist ka paari kuu pärast? Mis saab, kui me harjume ja unustame, just nagu mõne eelmise poliitilise skandaali puhul?

Rahastamisskandaaliga seotud poliitikud loodavad aja summutavale mõjule ja uute teemade esilekerkimisele. Ajakirjanikud, kes on näinud varemgi kogu ühiskonna jaoks tähtsate teemade tõusmist ja vaikset hääbumist, räägivad murelikult suvest, jalgpallist, olümpiast ja valijate lühikesest mälust.

Aja tuimendava mõju vastu aitab vaid mäletamine. See, et erakondade rahastamine muutuks ausamaks, et demokraatia mängitsemise asemel liiguks see taas lähemale oma tegelikule tähendusele, on oluline laiemalt. Teemat ei saa lasta kaduda, kuni see ei ole läbi arutatud ja selgeks räägitud. Kuni seda ei ole tehtud, on iga kuu 22. päev hea põhjus selle vajalikkust meenutada.