Hendrik Agur, Ingrid Maadvere: paigalseis või innovatsioon?

Ingrid Maadvere Foto: Erakogu

Gustav Adolfi gümnaasiumi direktor Hendrik Agur ja haridustehnoloog Ingrid Maadvere kirjutavad, et ehkki e-õppe arendamisega võib ka valusalt vastu näppe saada, tuleb kusagilt ometi alustada ning peab olema keegi, kes on valmis käised üles käärima.

Sel kevadel olnuks koolijuhil turvaline ja mugav võimalus valmistuda põhikooli ja gümnaasiumi lõpuaktusteks, hoida kõik vajalikud dokumendid kenasti korras ning seada plaane pikaks suvepuhkuseks. Gustav Adolfi gümnaasiumis valiti teine tee.

Nagu ikka on alati tegevuste ja mõtete taga inimesed. Kui hästi ja mil määral mõtted teoks saavad, sõltub paljudest asjaoludest: planeerimisest, testimisest, teostusviisist ja eelnevast kogemusest. Aga ka kõigi osaliste – õpetajad, õpilased, lapsevanemad, juhtkond – valmisolekust.

Kui organisatsioonil ja kogukonnal mastaapse innovatsiooni rakendamise kogemust ei ole, maailmaski on seda vähe ja Eestis peaaegu üldse mitte, mis siis? Kas tasub innovatsiooniga üldse tegeleda, katsetada, proovida, olla uudishimulik ning samas valmis läbi kukkuma ja ka peksa saama? Või valida siiski mugavus ja turvaline paigalseis?

Inerts hariduses on samas päris hea ja turvaline valik. Minna ja teha «nii nagu ikka on olnud» ning kõrvale kaldumata harjumuspärasest, tundub, et ei saa eksida. Samas peab olema keegi, kes tõstab lipu üles ja ütleb, et saab ka teisiti, vaatame ringi ning võtame uued võimalused kasutusele.

Viimasel ajal on ajakirjanduses palju juttu olnud e-õppest. E-õppe all mõeldakse tihti õpet, kus õpilane ja õpetaja kohtuvad ainult arvuti vahendusel. Üldhariduskoolis on e-õppega tegemist siis, kui õppetöös kasutatakse IKT (info- ja kommunikatsioonitehnoloogia) vahendeid. Seega saab öelda, et tänapäeva koolis tegelevad kõik õpetajad teatud määral e-õppega.

Tegelikult võiks terminist «e-õpe» üldse loobuda, sest me ei räägi ju näiteks tahvliõppest, pliiatsiõppest või õpikuõppest. Uueks terminiks on saanud õppimine digiajastul, mis tähendab tehnoloogia igakülgset ja loomulikku kaasamist õppetöösse.

Digimaailm areneb kosmilise kiirusega. Juba praegu tulevad koolidesse tööle esimesed õpetajad, kes on nii-öelda hiir peos sündinud. Rääkimata nendest õpilastest, kes alustavad kooliteed sellel sügisel. Nende jaoks on tehnoloogia elementaarne ja igapäevane.

Õpilastel on juba praegu de facto kasutada moodsad sülearvutid, tahvelarvutid, nutitelefonid jne. Neid kasutatakse argiasjade ajamiseks ja tõsi, valdavalt ka meelelahutuseks. See tohutu ressurss, mida kool kahjuks praegu veel ära ei kasuta, peaks leidma koha õppetöös.

Kooli ülesandeks on olnud läbi aegade valmistada õpilasi ette tulevaseks eluks – aidata õpilast tema arengus ning luua selleks kõige soodsamad tingimused. Me õpetame asju, mida tegelikult elus vaja ei lähe. Pole teada ühtegi ametit, kus näiteks ilusa käekirjata tööle ei võetaks. Samas keskendume koolis selle õpetamisele väga palju ja algklassides saab selle eest ka hindeid.

Vaadates tänapäeva koolis ringi, on kahju õpilastest, kes peavad tulevikus ise hakkama saama, sest kool pole neile vajalikke oskusi andnud. Digitaalne kirjaoskus, koostööoskus ja oskus iseseisvalt õppida on uue maailma võtmeoskused. Mõnevõrra kahju, et kõik uus jõuab kooli siis, kui see mujal on juba vana ja unustatud.

Tehnoloogia kasutamine koolis aitab lahendada paljusid probleeme, millega kool seni kuigi hästi hakkama pol­e saanud. Tänu mitmesugustele programmidele ja veebikeskkondadele on palju parem organiseerida rühmatööd, teha enesekontrolliteste, avaldada õpilaste töid jne.

Loomulikult suureneb ka õpilaste töötahe ja motivatsioon, sest tänapäeva tehnoloogia kasutamine on osa nende elust. Õpilasel on palju põnevam pidada tavalise lugemispäeviku asemel näiteks raamatutegelase kohta Facebooki-laadset lehekülge või siis kirjutada näitusearvustus ajaveebi, kust terve maailm seda lugeda saab.

Vastutus on palju suurem ja lihtsalt hinde pärast tegemist jääb vähemaks. Samuti hakkavad veebis avaldatud asjad oma elu elama ja võib juhtuda, et seesama ajaveebi kirjutatud näitusearvustus leiab tee ajakirjandusse.

Väga põnev on jälgida, kuidas tehnoloogia kasutamine koolis võib muuta täiesti aine õpetamist. Näiteks hakkasid GAGi muusikaõpetajad Ly Tammerik ja Moonika Tooming õpetama muusikat 4. ja 5. klassis korra nädalas arvutiklassis.

Ühe õppeaasta jooksul arenesid õpilased nii palju, et kevadeks olid nad kirjutanud ise omaloomingulised muusikapalad mitmesugustele instrumentidele, õppinud neid kokku mängima, korraldanud koolikaaslastele kontserdi, filminud seda ning avaldanud selle kõik ajaveebis.

Õpetajad pidid hakkama õpetama hoopis uusi asju: harmooniat, koosmängu, rühmatööd, noodistusprogramme jne. Lisaks sellele muutusid õpetajateks ka paljud õpilased, kes tehnoloogiat paremini kasutada oskasid.

Kõigil oli nii põnev, et veebiavarustesse mängima ja suhtlema ei jõudnud keegi. Selline õppimine soodustab ka rühmatööd, sest selleks, et ansambel kokku kõlaks, peab palju koos harjutama ja selleks ei piisa ainult koolitundide ajast. Kaaslasi ei saa ju alt vedada.

Kool on omal initsiatiivil uurinud IKT rakendamise võimalusi: millist e-õppevara on loodud, kus on kõige suurem kompetentsus ja kogemus, millised IKT-arendajad on teinud kõige suuremaid investeeringuid haridusse ning millised trendid on maailmas. Eesti on sellel alal veel lapsekingades.

Kuigi Eesti loob endast kuvandit kui e-riigist ja tõsi küll, on olnud tubli mitmesuguse dokumendihalduse ja üksikute rakenduste (e-maksuamet, mobiilne parkimine jne) alal, ei kehti see haridusvaldkonna kohta. Puudub ühtne e-õppe strateegia, lähteülesanded ja riiklik visioon, kuhu ja kuidas liikuda.

Pöördusime oma kooli initsiatiivgrupiga haridus- ja teadusministeeriumi poole ja praeguseks on toimunud sel teemal juba mõned ümarlauad, kuhu on kaasatud spetsialiste. Eesmärk on sõnastada riigis e-õppe lähteülesanded ja suunad ning leida vajalikud ressursid. Esimesed sammud selleks on tehtud.

E-õppematerjalide kogemus on selline, et aktiivsed õpetajad on loonud põlve otsas e-õppevara omast tarkusest ja kogemusest. Toimub lõputu katsetamine ja tihti on õpetajal tunne, et ta on jäänud üksinda merele hulpima.

Õpetaja peamiseks ülesandeks peaks ikkagi olema tundide ettevalmistamine ja õpilaste õpetamine, mitte õpikute kirjutamine. E-õppevara loomine on täiesti eraldi valdkond, mida peaks reguleerima riik.

Õpikukirjastused on äraootavad. Midagi juba natuke tehakse, aga peamiselt toodetakse jätkuvalt paberkandjal sadade tonnide viisi õpikuid ja töövihikuid. Koolid on sellega harjunud ja võtavad seda iseenesestmõistetavana. Eesti on e-õppematerjali loomises lapsekingades.

See on koht, kus riik võiks oma õla alla panna, toetades õppevara mudelite loomist ja pilootprojektide testimist. Kui on midagi juba loodud, siis on ka, mille pealt jätkata ja edasi arendada.

Kusagilt tuleb alustada, keegi peab käärima käised üles ja tõstma lipu.

Sellise tegevusega võib aga valusalt vastu näppe saada. Nagu loo alguses öeldud, võinuks ka koolis lihtsalt pabereid korras hoida ja mitte mõeldagi arendustegevusele, aga kõik ei saa nii.

Paigalseis hariduses on turvaline, kuid teatud staadiumis muutub see piduriks. Tarkust ja julgust innovatsiooniks hariduses!