Juhtkiri: pool häbist

Eesti peab inimkaubandusevastases võitluses veel rohkem pingutama

Eile avaldatud USA välisministeeriumi iga-aastane rahvusvaheline inimkaubanduse raport on Eesti arvanud välja nende riikide seast, kes teevad küll pingutusi olukorra parandamiseks, kuid vajavad siiski eraldi jälgimist. Selliste riikide hulka kuuluvad praegu näiteks Venemaa ja Venezuela. Aga sellega on ka uudise parem osa läbi.

Kuigi 185st raportis mainitud riigist kuuluvad vaid 33 neljaastmelise skaala kõrgeimasse rühma, mille valitsused suudavad täielikult täita inimkaubanduse elimineerimise miinimumnõudeid, on nende hulgas enamik meie Euroopa-naabritest, nagu näiteks ka Leedu ja Poola. Ainult Läti pakub meile veel teises grupis seltsi.

Eesti pääses häbiväärsest Watch List­i märkest suuresti tänu riigikogus vastu võetud seadusemuudatusele tänavu märtsis, millega lisati karistusseadustikku uued, inimkaubandust kriminaliseerivad koosseisud.

Just nende puudumist heideti Eestile teravalt ette eelmise aasta raportis. Tänavune raport loetleb positiivsete muudatuste seas seda seaduseparandust esimesena. Samas, esimese soovitusena märgitakse kohe ka selle seaduse jõulist rakendamist.

Asjaolu, et inimkaubandust kriminaliseeriv seadusemuudatus võeti vastu ühehäälselt, annab alust loota, et vähemalt riigikogus on probleemi tõsidust mõistetud. Järgmine ülesanne on seda selgitada ka neile inimestele, kes riigikogus pole.

Eesti on püsinud riikide teises grupis juba aastaid, aeg oleks teha otsustavaid samme pääsemaks nende sekka, kes ka tegelikult võitlevad inimkaubandusega, mitte ainult ei püüa seda teha.

Raport heidab Eestile ette, et riik ei tegele piisavalt inimkaubanduse ärahoidmisega. Kärpeist kantud eelarvete ajal ei pruugi hoiatamine prostitutsiooni sallimise või tööorjusesse tormamise eest tõepoolest kuigi oluline tunduda.

Ent inimkaubandus on nagu alkoholi kuritarvitamine, turvavarustuse eiramine liikluses või lapse peksmine – inimesed mõistavad oma ignorantsuse traagikat, kui õnnetus neid lähedalt puudutab, ent teha pole siis enam midagi.

Riik peab olema see, kes on sammu võrra kodanike väärtushinnangutes ees, kellel on jaksu minna vastuollu üldlevinud eelarvamustega ning öelda, et naiste ost-müük ei ole aktsepteeritud ning töötajale peab olema tagatud õiglane palk ja töötingimused.

Inimkaubandus ei kao kusagile. Oma kodanike seas võib see vaid väheneda, kui riigis elatustase tõuseb. Kuid esiteks, asi pole oma kodanikes, vaid kõigis inimestes. Teiseks, elatustaseme tõusule ei maksa praegu loota nagunii.

Ent iga inimest tuleb kaitsta võimaluse eest, et keegi teine tema elu lihtsalt ära rikub. Ei piisa vaid naiste ja noorikute hoiatamisest kõlavate tööpakkumiste eest. Muutuma peab suhtumine, et töö- või seksiorjusesse sattumine on ohvri rumaluse, laiskuse ja ahnuse tagajärg.