Mart Kivastik

FOTO: Erakogu

Sõber Andule ja teistele vuti­fännidele EMi puhul!



Kui ma väike olin, elasin ma Tartus Päeva tänava lõpus. See oli haruldane oaas Tartu linnas, Tähe ja Kalevi tänava vahel, kuhu kellelgi ei olnud põhjust minna, kui ta just meile külla ei tahtnud tulla, sest see oli lõpp-punkt. Edasi tee ei läinud.

Üks erand siiski oli. Ma olin seitsmene, aga mäletan seda päeva, justkui oleks see juhtunud eile. Einari Koppel tuli Vanemuise teatrist, kõndis otse läbi Päeva tänava, läks läbi meie hoovi edasi ja kadus! Ma rääkisin sellest emale ja ema ütles, et Einari Koppel läks Tartust ära draamateatrisse. Järelikult oli tee! Tee, mis viis Päeva tänava lõpust Tallinna!

Me elasime seal oma väikses külas nagu paradiisis. Päeva tänavas oli vaid viis puumaja ja punt lapsi, üks spordimees (mu isa), siis Laarmanid ja õed Jõgeverid, kes tegelesid kunsti ja muusikaga, Kekkorainenid, kes olid soomlased, ja Tedremaad ja Riikojad, meie alt-naabrid. Neil oli meie maja uhkeim korter, kuhu hiljem kolisid Volkonskid.

See oli igati vahva seltskond. Me tegime lastega õues külateatrit, esinesime vanematele, käisime üksteise sünnipäevadel ja mängisime sõda. Kõik oli ilus, aga too tee, millel Einari Koppel Tartust kaduma läks, jäi mind piinama. Ma tahtsin selle üles leida.

Ükskord, kui olin üksi õue hulkuma jäänud, sattusingi ma kogemata sellel rajale, kuhu minu arust Einari Koppel kadunud oli. Ma hakkasin seda mööda minema ja juba lootsin, et jõuan samuti Tallinna, kus ma polnud kunagi käinud. Ma läksin mööda teed edasi ja jõudsin müürini.

Ronisin üle müüri, kõndisin läbi praeguse loomemaja hoovi ja avastasin end oma suureks pettumuseks ikkagi vaid Tartust – Kalevi tänavalt.

Kuna ma olin juba nii kaugele välja jõudnud, läksin ma lihtsalt huvi pärast edasi. Teisel pool tänavat oli Sõbra maja, kus tollal peeti tantsuõhtuid ja kontserte ja kakeldi, aga päeval oli seal rahu ja vaikus. Ma läksin Sõbra maja hoovi, sealt üle aia ja jõudsin Nõukogude tänavale.

Nõukogude tänava üks pool on ilus, seal on tuletõrje ja kohe tuletõrje kõrval elab praegu Kalda Indrek.

Teine pool Nõukogude tänavast oli inetu. See koosnes viiekorruselistest hruštšovkadest, kus elasid põhiliselt venelased, nii et mul ei olnud sinna üldse asja. Võis väga lihtsalt kolaka saada.

Ma tahtsin juba koju tagasi keerata, kui nägin hruštšovkade vahel kõrge võrega piiratud jalgpalliplatsi ja sain aru, et ... ma olin kohal! Ma olin leidnud oma Tallinna! See täiesti juhuslik kohtumine jalgpalliga muutis mu elu.

Edaspidi oli nii. Kuna sünnipäevaks lunisin oma vanematelt välja nahast jalgpalli, mis maksis terve varanduse, kaheksa rubla, jäi kõik muu unarusse: raamatud, õppimine, pasunakoor. Igal võimalusel läksin ma üle müüri ja Sõbra maja aia Nõukogude tänavale jalgpalli mängima.

Kui meid liiga vähe oli, siis päris jalgpalli mängida ei saanud, aga me mängisime kaks kahe vastu viitsada. Löödi vaheldumisi peale. Puhas sisselöök oli kakskümmend viis punni, postist viiskümmend, latist seitsekümmend viis ja ristnurgast sada kakskümmend viis. Ja mängust värav oli kümme punkti. Kes esimesena viissada täis sai, oli võitja.

Nõukogude tänava jalgpalliplatsil vanus ei lugenud ning eestlased ja venelased mängisid läbisegi. Kuigi mingisugusest sõprusest polnud juttugi. Aga kuna eestlasi oli teinekord õues ainult paar tükki, siis mängiti venelastega koos.

Vahepeal läks tüliks ka, siis said tavaliselt eestlased vastu hambaid. Meil oli nutt kurgus ja me läksime suuremaid poisse kutsuma, et venelastele peksa anda. Järgmine päev mängisime jälle koos vutti, sest kellegi teisega ei olnud mängida.

Tänu tänavavutile sattusin ma mängima majavalitsuse meeskonda. Majavalitsuse mansaga, mille nimi oli Vimpel, võistlesime me Tartu meistrivõistlustel. Õigemini oli võistkonna nimi venekeelne – Võmpel. Mina olin Võmplis ainuke eestlane, kõik ülejäänud olid venelased. Aga mul oli üsna pohhui, ma olin venkudega juba harjunud, saatsin teisi nahhui ja iga teine sõna oli oi bljaad!

Tolle meeskonnaga tulime Tartu meistriks, kusjuures finaalis võitsime Tammekat 5:1. Tammekas mängisid tol korral eestlased. Ma lõin «omadele» kolm väravat ja pääsesin isegi üheks mänguks Pärnuga linna meeskonda, aga sellega mu jalgpallurikarjäär ka lõppes... sest ma oli eestlane ja elasin Eestis, aga vutt oli venelaste mäng.

Praegu võib see imelikult kõlada, aga see oli nii! Mul polnud mingit mõtet edasi mängida. Ma läksin hoopis ujuma, tennist ja kossu mängima. Koss oli eestlaste mäng.

Jalgpalli unustasin ma üldse. Ja pealegi, meie kõigi lootus hakkas kustuma.

Olümpiamängudeks ehitati valmis Lasnamäe ja Kallavere ning koliti venelasi täis, eestlased valmistusid välja surema... ja siis käis pauk! Brežnev suri! Lambist... see tundus uskumatu! Brežnev oli ju surematu nagu Nõukogude Liit?

Õhkõrn lootusekiir paistis eestlaste taevas. Siis lendasid Kremli vanamehed üksteise järel müüri, nagu oleks keskkomitee presiidiumi katk tabanud. Samal ajal kavandati Eestisse fosforiidikaevandust, et meile korralikult ots peale teha. Oli selge, kas nüüd või ei kunagi! Ja mis me tegime?

Me muidugi laulsime ka, ei saa vaielda, aga me tegime Lõvid! Esimese eestlaste vutimeeskonna, kes mängis Vene ajal jalgpalli! Ja võib ka nii öelda, et koos Eesti jalgpalliga algas uuesti ka Eesti riik. Kui Lõvid suureks said, oli neil haruldane võimalus mängida esimeses Eesti jalgpalikoondises pärast viitkümmet aastat Vene iket!

Noore Eesti riigi algus oli raske. Me olime vaesed nagu rotid, sõime talonge ja käisime Soomes hääd elu nägemas ja viina müümas. Noor Eesti vutimeeskond alustas sama sandisti – suurte kaotustega ükstapuha kellele. Aga Eesti jalgpallimeeskond ei olnud mitte ainult sellepärast tähtis, et ta mängis jalgpalli.

Palju olulisem oli, et ta rääkis eesti keeles, kuigi pooled meeskonnast olid venelased. Midagi sellist polnud Eestis varem nähtud.  Mängiti jalgpalli, lauldi koos Eesti hümni ja Terehhov andis telekas intervjuud eesti keeles. Praegu ei imesta selle üle enam keegi: Vassiljev, Dmitrijev ja Pareiko ongi eestlased, aga tol korral oli see ime.

Samal ajal nimetati Tartus Nõukogude tänav ümber Turu tänavaks ja  tänavasildid muudeti eestikeelseks. Vutis jälle olid asjad selles mõttes selged, et me võisime isegi uskuda Nõukogude Liidu kokkukukkumist ja vaba Eestit, aga isegi kauneimas unenäos ei olnud meil lootust, et Eesti meeskond võiks kunagi kedagi võita. Soomelt saime seitse – null... tule taevas appi!

Aga siis tuli üks mees, nägi välja nagu vanapagan, lambanahkse vestiga, pikkade juuste ja habemega, kes võttis Eesti jalgpalli endale südameasjaks. Kahekümne aasta jooksul on juhtunud päris uskumatu lugu.

Noori häid jalgpallureid sünnib üha juurde ja meie koondis on hakanud võitma. Pärast viimaseid valikmänge olid meil ninad juba liiga püsti. Sõprusmängud  Horvaatia, Prantsusmaa ja Ukrainaga tõid meid maa peale tagasi, aga ikkagi, jää on hakanud liikuma ja meil on lootust.

Jalgpall on jõudnud igasse kui viimasesse külla, kus leidub poisse, kes jaksavad palli jalaga lüüa. Olgu ta eestlane või venelane, talle antakse võimalus – mängida üks päev oma riigi eest Eesti koondises. Lapsed ja nende vanemad haaravad sellest võimalusest rõõmuga kinni, sest Eesti eest mängimine on auasi.

Kummaline on see, et Eesti riigil ei õnnestu Eesti jalgpalliga kuidagi sammu pidada. Riigil ei ole kahjuks oma Vanapaganat, on vaid Kaval-Antsud ja neid ei huvita! Eesti kahaneb, külad surevad, bussid ja rongid ei käi ja koole suletakse, sest lapsi sünnib üha vähem. Ja kui lapsed suureks kasvavad, siis on neil lampjalad ja Eesti sõjaväkke nad ei kipu. Sest see pole auasi.

Järsku juhtub nii, et hoopis seesama «venelaste mäng» viib ellu Eesti unistuse kuuluda Euroopa viie riigi hulka. Küll mitte rikkama, aga nende hulka, kelle eest mängida on uhke ja hää.