Aljona Kurbatova: narkomaania – kõigi ja ei kellegi mure

Aljona Kurbatova. Foto: Postimees

Uudis, et Eestis on Euroopa suurim narkootikumide üledoosidest tingitud surmade arv, on tekitanud hämmastust – kuidas on asjad nii kaugele jõudnud? Teema on kõike muud kui uus. Oleme juba 90ndate lõpust rahvusvahelises võrdluses paistnud silma kui erakordselt kiire narkomaania levikuga riik. Kahjuks ei tunnista Eesti ühiskond - ning olgem ausad, ka paljud asutused, kes võiksid probleemi lahendamisse panustada - aga siiani probleemi lõpuni ega mõista selle põhjuseid ja tagajärgi.

Eestis suri narkootikumide tarvitamise tõttu 2010. aastal seitse korda rohkem inimesi kui Euroopas keskmiselt. Meil on hinnanguliselt 14 000 süstivat narkomaani. See hinnang pärineb aastast 2005. Erinevate andmebaaside ning uuringute andmed viitavad pigem sellele, et see arv on aastatega vähenenud ning jõudnud võib-olla 10 000 juurde. Uusi süstivaid narkomaane ei tule enam nii jõudsalt peale ning olemasolevad muutuvad iga aastaga vanemaks. Süstimisega alustatakse Eestis keskmiselt 18-aastaselt (vahemikus 9-42 eluaastat).

Kuidas olukord ikkagi nii kaugele on jõudnud? Oleme ju arenenud Euroopa riik, mis hoolib oma kodanikest? Teadlased on leidnud, et probleemi levikut soodustavad nn «suured sündmused». Nendeks võivad olla sotsiaalmajanduslikud kriisid, laiaulatuslikud ühiskondlikud muudatused, sõjaolukorrad. Need soodustavad majandusprobleemide teket, töötust, sotsiaalse sidususe vähenemist, mis omakorda vähendavad turvatunnet, suurendavad võõrandumist ning toovad kaasa ühiskondlike normide muutumise või koguni puudumise.

Seda kinnitab ka Eesti olukord - narkomaania probleem on suurim piirkondades, mis on enim kannatanud sotsiaalmajanduslike probleemide ja muutuste tõttu – Ida-Virumaa ja Harjumaa. Probleemi levikule on kaasa aidanud ka narkootikumide hea kättesaadavus.

Oma panuse inimese käitumise kujundamisse annavad nii pere, kool kui riik. Peres omandab inimene oma kõige esmased väärtushinnangud ja hoiakud. Kool peab andma noortele eluks vajalikud sotsiaalsed kompetentsid, et iseseisvalt toime tulla. Riik peab tagama sotsiaalse kaitse, tekitama inimestes turvatunde ning looma tervislikke valikuid soodustava elukeskkonna.

Meie ühised väärtused ja normid on need, mis probleemi tekke ja leviku võivad ära hoida või siis hoopis sellele kaasa aidata. See, et meil on nii palju süstivaid narkomaane tähendab, et ühiskond on mingil hetkel vedanud alt märkimisväärset osa oma liikmetest, kuid nüüd ei taha võtta vastutust, süüdistades inimesi endid või veeretades süüd erinevate ametkondade vahel.

Kas me tõesti usume, et tänased süstivad narkomaanid eranditult kõik ise otsustasid, et nad tahavad olla sõltlased, et see on nende elu eesmärk, unistus, karjäärivõimalus?

Probleemiga toimetulekuks ei piisa üksnes ennetusest, ravist või politseitööst, selleks peab olema tagatud kõikide nende meetmete tasakaalustatud kogum.

Eestis napib täna väljaõppinud spetsialiste, kes erinevate poolte nimel selle töö enda kanda võtaks. Spetsialistide vähesus on takistuseks ka erinevate suunitlustega nõustamis-, sotsiaal- ja raviteenuste arendamisel. Samuti on probleemiks paljude tervishoiuasutuste tõrksus ja vähene huvi tegeleda uimastitarvitajatega. Ilma tervishoiuasutuste kaasamiseta ei ole võimalik professionaalset abi sõltuvusprobleemidega isikutele osutada.

Üledoosidest tingitud surmade vähendamiseks tuleb kiiremas korras rakendada mujal maailmas edukaks osutunud ennetusprogrammi, mille osaks on süstivate narkomaanide koolitamine ning neile naloksooni ehk lihtsustatult öeldes elupäästva vastumürgi kaasa andmine. Sellega anname süstivatele narkomaanidele ja nende lähedastele võimaluse kiirelt aidata.

Tõsta tuleb olemasolevate raviteenuste kvaliteeti ja mahtu ning tõhustada varajase avastamise ja õigeaegse sekkumise meetmeid, et jõuda inimesteni enne, kui nad hakkavad süstima või nendest kujunevad sõltlased. Uuringud süstivate narkomaanide seas näitavad, et enamus neist ei alustanud kohe süstimisega, vaid sellele eelnes ainete muul viisil tarvitamise periood.

See on meie võimalus sekkumiseks. Täna jõuavad inimesed tervishoiu- ja sotsiaalteenuste vaatevälja siis, kui see võimalust on juba möödas. Ka juba probleemiga inimeste aitamine on võimalik ja vajalik. Narkomaania nagu iga teise kroonilise haiguse ravi tähendab, et sellel teel on võimalikud tagasilangused ning paranemise protsess on keeruline. Kuid ravi on edukas vaid eeldusel, et tegeletakse ka inimese sotsiaalsete probleemide lahendamisega.

Samal ajal peame haridussüsteemi kaudu veelgi enam tagama sotsiaalsete toimetulekuoskuste õpetamise kõikides vanuseastmetes, andma lapsevanematele teadmised ja oskused probleemi märkamiseks ning sellega tegelemiseks, vähendama tööpuudust ning tõstma ühiskonna sotsiaalset sidusust.

Probleemi lahendamisel on esimeseks sammuks probleemi ja selle ulatuse mõistmine ning tunnistamine, seda nii erinevate asutuste kui ka kogu ühiskonna poolt. Seega, võtame pea liiva alt välja, lõpetame süü ja vastutuse delegeerimise ja teeme igaüks seda, mis meie võimuses. Ja kui keegi ise ei taha aidata, siis andku see võimalus teistele.