Aastaid väldanud ülimahuka maadevahetuse kohtusaaga esimene vaatus päädis eile Harju maakohtus kõiki kohtualuseid õigeks mõistva otsusega. Siit võiks mängleva kergusega teha mitu lihtsalt järeldust. Osa neist peab kindlasti paika, kuid põhjapanevaid hinnanguid pole praegu paslik anda. Protsess jätkub teise (ja väga tõenäoliselt ka kolmanda) astme kohtus. Ärme kiirustame.
Eesti on kõigi tunnuste järgi õigusriik. Igaühel on võimalik vastavalt seadustele oma õigusi kaitsta, ja seda kinnitab ka maadevahetuse kohtuasi. Sageli oleme ka nimetatud protsessi ajal kuulnud kibedat lauset, et õigust mõistab ja karistab meedia. See ei ole nii. Õigusriigis langetab otsuseid sõltumatu kohus. Kui ajakirjandus unustab oma töös süütuse presumptsiooni, paneb ta kaalule omaenese usaldusväärsuse.
Õigusriigis ei tohi riigivõim eraisikuga käituda oma suva järgi. Eilne kohtuotsus tugineski suuresti asjaolule, et kriminaalmenetluses rikuti süüdistatavate põhiõigusi. Kohtualuste pealtkuulatud kõnesid ega arvutitest pärit andmeid kohus ei arvestanud. Võidukad kaitsjad kuulutasid, et prokuratuur ja kaitsepolitsei tekitasid riigile materiaalset ja veel enam moraalset kahju. (Ja mõistagi tekitavad edasi kaevates veelgi, kõlab taustal.)
Ajakirjandus, nagu öeldud, ei mõista kohut. Kuid see ei tähenda, et ajakirjandus ei võiks esitada küsimusi. Vastupidi, peabki esitama. Nagu ka tooma avalikkuse ette asjasse puutuvaid materjale. Seda eriti olukorras, kus kohtualuste, (endiste) kõrgete riigitegelaste ja suurettevõtjate positsioon ühiskonnas annab asjale ülekaaluka avaliku huvi. Siit jõuame avaliku õiglustundeni. Õigusriik, kus kõige kõrgemal tasemel võidutsevad JOKK-skeemid, on vähemalt demokraatia seisukohalt ummikteel. Siin on mõttekoht.
Õiguskaitseorganid satuvad nüüd kriitikatule alla. Kuid avalikkus on maadevahetuse protsessi käigus saanud pildi, kuidas poliitilise ja ärieliidi põimumine toob kaasa «füüri laskmise», kus vaja. Ja kuskil struktuurides pidada olema kallutatud jõud, kes sooritavad vajadusel poliitilisi karistusoperatsioone. Seda viimast on väitnud endine keskkonnaminister Villu Reiljan, üks maadevahetuse keskseid tegelasi. Ärme unustame – Rävala kinnistu kriminaalasjas pistise küsimise eest süüdi mõistetud mees.
Korruptsioon on nagu kultuur, mida sagedamini tunnetatakse, kui paberil midagi tõestada õnnestub. Tagasilöögid on paratamatud, kuid uurida tuleb ikkagi. Ka pärast seda kui maadevahetuse protsess on ühel päeval riigikohtus lõpliku lahendi saanud.
*) Olgu õiglus, hukkugu või maailm (lad)