Ain Seppik: teel õigusriiki

Ain Seppik. Foto: Peeter Langovits.

Endine uurija, kohtunik ja siseminister Ain Seppik leiab, et inimeste põhiseaduslike õiguste riivega on liiga kaugele mindud ning inimestega ei tohi katsetada mingit mõõdikutesüsteemi.

Maadevahetuse saaga üks ja küllalt oluline etapp on niisiis läbi saanud. Jalgpalli keeles poolaeg 1:0 kohtualuste kasuks ehk tugeva kaitsetöö korral on võimalik ka lõplik võit. Kuid õigusriik on võitnud juba praegu ning minu kunagise kolleegi julge otsus kinnitab seda rõõmustavat fakti, et meie kohtusüsteem on sõltumatu ning lähtub ainult seadusest. Sest tunnistagem: seda otsust ei olnud kohtunik Lõõnikul teha kerge.

Olid ju kohtualused nii meedia kui ka uurimisorganite ja prokuratuuri poolt ammuilma süüdi mõistetud, tsiteeriti korduvalt võimalikke karistusi ning avalikkus ootas nn. Sepa-Parbuse loo kordumist. Kuid õigusriigis mõistab õnneks õigust üksnes kohus ja seda on hea teada. Me rõõmustame sageli, kui kurjategijad saavad oma teenitud karistuse, kuid tegelikult peaksime veelgi rohkem rõõmustama selle üle, kui süütud inimesed õigeks mõistetakse.

Seda on hea teada, kui endal häda käes ning me kohtu peale rohkem loodame kui jumala peale. Pealegi on ühiskonnas viimasel ajal peale kaitsepolitsei ja prokuratuuri täiesti seletamatuid jõudemonstratsioone tekkinud teatud kahtlused meie õigusriigi küpsuses. Vähemalt osaliselt said need kahtlused kummutatud. See on selle sündmuse väga oluline tulem.

Iseenesest ei ole selles õigeksmõistmises ju midagi ebatavalist: seda tuleb ikka ette ning selles õiglase kohtupidamise mõte ju ongi. Ebatavaliseks teeb selle asja tohutu avalik huvi ning asiotaaž selle asja ümber. Arvan, et meie seadusandliku segaduse – kriminaalmenetluse seadus on pidevas muutmises - ning uurimise ja prokuratuuri praeguse pädevuse juures pidi selline sündmus varem või hiljem juhtuma.

Olen korduvalt varem nii riigikogus kui ka avalikkuses tähelepanu pööranud sellele, et võistlevas protsessis vaadatakse meil läbi umbes 15 protsenti kriminaalasjadest. Ülejäänud on nn. kokkuleppemenetluse asjade mitmesugused kategooriad, kus õigust mõistab sisuliselt prokurör. Seega puudub prokuröridel valdavas osas kohtus esinemise kogemus. Küsige, millal riigi peaprokurör viimati kohtus süüdistust toetas? Ka on selliste kokkulepete saavutamine äärmiselt küsitav, kuna prokurör on siin selgelt tugevamas positsioonis.

Veel tundub mulle, et inimesi antakse kohtu alla liiga kergekäeliselt, justkui kohtupraktika kujundamise vahendeid. Inimese süü peab aga olema igakülgselt tõendatud ning see tõendatus ei pea rajanema mitte ainult prokuröri siseveendumusel, vaid ka konkreetsetel tõenditel. Kui me jätkame endistviisi, siis ootavad meid ees järgmised sarnased üllatused.

Kas peavad lendama kellegi pead? Ega see midagi muudaks ja olnut olematuks tee. Seadusandjad ja õiguspoliitika kujundajad peaksid küll järele mõtlema, kas me viimastel aastatel ei ole mitte liiga kergekäeliselt järele andnud õiguskaitseorganite survele kriminaalmenetluse neile soodsamaks muutmiseks ning kas me ei ole inimeste põhiseaduslike õiguste riivega liiga kaugele läinud? Tegelikult oleme küll ning inimestega ei tohi katsetada mingit mõõdikutesüsteemi. Selline tee viib varem või hiljem hukatusse.

Kuid samas ei maksa unustada, et see on kõigest üks, kuigi oluline etapp selles saagas ning meie kohtusüsteem on kolmeastmeline. Õigusjumalanna ei ole veel öelnud oma lõplikku sõna, kuid ainet mõtlemiseks ning ka järelduste tegemiseks on juba täna.