Timo Tatar.

FOTO: Erakogu

Arvestades ELis kokku lepitud energia- ja kliimapoliitikaga ning arendades oma taastuvenergeetikat, ei tohiks me seejuures maha mängida oma unikaalseid põlevkivialaseid võimalusi ja oskusteavet, kirjutab Timo Tatar.

Viimasel ajal on mitmelt poolt kõlanud väited, justkui käiks meil massiivne põlevkivienergeetika subsideerimine, mis heidab varju taastuvenergia arengule Eestis. Jääb mulje, justkui oleks kellegi huvides õhutada vastasseisu põlevkivienergeetika ja taastuvenergia vahel.

On väidetud, et Eesti maksumaksja kannab igal aastal, seda iseendalegi teadvustamata, enam kui miljardi euro ulatuses põlevkivielektri täiendava toetamise koormust. Lausa imekspandav, et niivõrd rasket koormat pole maksumaksjad seni isegi märganud. Samuti ei leia nein subsiidiume riigieelarves.

Samas on üldteada, et riik on võtnud Eesti Energiast kopsakat omanikutulu ja põlevkivisektoris tegutsevad ettevõtted maksavad riigile igal aastal kümneid miljoneid eurosid keskkonnatasudena. Millele siis ikkagi tugineb see väide, nagu maksaks riik põlevkivienergeetikale toetusi?

On väidetud, et tasuta CO2 kvoot, mis elektritootjatele aastail 2008–2012 Euroopa ühtsest potist jagatakse, on tegelikult riigisisene subsiidium põlevkivist elektri tootmisele. On isegi välja arvestatud, et sellise toetuse suurus on 680 miljonit eurot. Kõik oleks justkui loogiline seni, kuni fakte esitatakse moel, kus mitmed olulised asjaolud jäetakse targu mainimata.

Väite esitajad on tahtlikult või teadmatusest unustanud, et vastavalt Euroopa direktiividele ongi heitmekaubanduse teisel kauplemisperioodil (2008–2012) liikmesriikidel kohustus jagada elektritootjatele tasuta kvooti vähemalt 90 protsendi ulatuses nende vajadusest. Nii on Eesti ka käitunud.

Seejuures ei ole tasuta kvooti jagatud mitte ainult põlevkivist elektri tootjatele, vaid seda on saanud ka näiteks tuulepargid ja biokütuseid kasutavad koostootmisjaamad. Kui nemad on oma vajaduste katmisest üle jäänud tasuta kvoodid turul maha müünud, siis põlevkivielektrijaamadele jagatud tasuta kvoot on jõudnud ringiga tagasi iga kodutarbijani, sest Narva Elektrijaamades toodetud reguleeritud elektri hind arvestab saadud tasuta kvootidega ja on sellevõrra soodsam.

Seega on põlevkivielektrijaamadele jagatud tasuta kvoodist kasu saanud ainult Eesti elektritarbijad, mitte põlevkivielektrijaamad, kes pole neist kvootidest teeninud mitte ainsatki eurot. Euroopa kvoodikaubanduse süsteemi sisu on fossiilse energia maksustamine, mitte subsideerimine! Riigieelarvet ehk meie kõigi maksuraha ei ole kasutatud põlevkivielektri subsideerimiseks. Või kui subsideerimiseks nimetada maksustamata jätmist, siis subsideerib Eesti riik igasugust elektritootmist, metsas seenelkäimist, jalgrattaga sõitmist jne.

Teine levinud väide on, justkui jääks riigil põlevkivist elektri tootmisest saamata kopsakad summad ressursitasudena, sest põlevkivi on elektrijaamadele olnud kättesaadav nii-öelda tegelikust maailmaturuhinnast madalama hinnaga. Selle väite valguses selgitaksin kahte asjaolu. Kui konkurentsivõimeline on põlevkivist toodetud elekter ja milline on põlevkivi maailmaturuhind?

Seda, kas ja kui palju võiks põlevkivi ressursitasu praegusest tasemest kõrgem olla, näitab avatud elektrituru keskmise hinna kõrvutamine Narva Elektrijaamade reguleeritud tootmishinnaga.

Narva Elektrijaamadele kehtestatud tootmishind on püsinud 2009. aastast tasemel 29,4 €/MWh. CO2 heitmeühiku keskmine turuhind on viimasel aastal olnud 10 €/t lähedal (tõsi küll, langeva trendiga). Nagu öeldud, Narva Elektrijaamade reguleeritud hind seda ei sisalda, sest heitmekvooti on jaamadele jagatud tasuta. Turuhinnaga võrdlemiseks peaksime selle aga reguleeritud hinnale lisama.

Kuna põlevkivist elektri tootmisel eraldub ühe MWh tootmiseks üks tonn CO2, lisaks kvoodi ostmine põlevkivielektri hinnale 10 €/MWh ja tõstaks põlevkivielektri tootmishinna 40 €/MWh juurde. Tänavune keskmine turuhind on olnud Soomes 39,6 €/MWh ja Eestis 40 €/MWh. Seega pole ka parima tahtmise juures põlevkivielektrile ressursitasu tõstmine võimalik.

Ehkki maailmas on põlevkivis sisalduva õli potentsiaalne kogus suurem kui praegu teadaolevad naftavarud, ei ole põlevkivil maailmaturuhinda, mida saaks kasutada võrdlusbaasina Eestile.  Võrdlusbaasiks Eesti põlevkivielektrijaamadele on tegelikult põlevkivi hind Slantsõs Venemaal. Sealt on põlevkivi kasutavad ettevõtted ka varem kivi ostnud. Praegune Eesti põlevkivi hind ei ole sealsest odavam ehk riik ei anna oma maavara tootjatele poolmuidu. Põlevkivi kõrge tuhasuse ja suhteliselt madala kütteväärtuse tõttu ei ole selle transportimine kaevandustest tuhandete kilomeetrite taha (nii nagu näiteks kivisöe puhul) lihtsalt võimalik.

See on ka põhjus, miks põlevkivi hind ei sõltu näiteks kivisöe maailmaturuhinnast või sellest tuletatud energiaühiku väärtusest, vaid lokaalsest kättesaadavusest ja kasutusvõimalustest. Küll on aga selge maailmaturuhind põlevkivist toodetud vedelkütustel, mistõttu on mõistlik ja võimalik maksustada täiendavalt just seda.

Miks siis üldse vähese kasumiga kodumaist või laiemalt ELi-sisest elektritootmist vaja on? Eelkõige on küsimus usaldusväärsuses. Kõige kindlam on toota ise nii palju, kui parasjagu vaja on, ning samas on niimoodi võimalik enda valvsa pilgu all hoida keskkonnamõju.

Kuigi Slantsõs põlevkivi kaevandamisel ei ole otsest mõju Eesti keskkonnale, oleks väiklane see ka täiesti tähelepanuta jätta. Rääkimata EList väljapoole jäävatest tuumajaamadest, mille ehitamise ja tegevuse kohta väga head ülevaadet pole. Energiasektorit arendades peaks Eesti lähtuma võetud rahvusvahelistest kohustustest, energiajulgeolekust, keskkonnakaitse aspektidest ja elektritarbija huvidest. Energiamajanduse arengukavas on Eesti näinud põlevkivile kui kodumaisele primaarenergiaallikale jätkuvat – tõsi küll, kahanevat – rolli ka oma elektrivarustuse katmisel.

Põlevkivist toodetud elektri konkurentsivõime tundlikkus Euroopa kliimapoliitikast on ka põhjus, miks Eesti Energia ehitab elektrijaama, mis on võimeline vajadusel lisaks põlevkivile kasutama suures mahus CO2-neutraalset biokütust.  Me ei peaks suhtuma Euroopa energia- ja kliimapoliitikasse kui millessegi kõrgemalt poolt pealesurutusse ja paratamatusse ning otsima palehigis võimalusi, kuidas kampaania korras aastakümnetega loodut maha lammutada. See ei tähenda, et Eesti ei täida ELi ees võetud eesmärke ja kohustusi, aga me ei tohiks seejuures maha mängida unikaalseid võimalusi, mida põlevkivist energia tootmise oskusteave Eestile ja meie majandusele on pakkunud. Räägime kaasa ELi poliitika kujundamisel ning oleme valmis meile olulistes küsimustes oma seisukohti kaitsma.

Autor on majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi energeetika osakonna juhataja.