Kalikova: metadoon ja naloksoon – vastuolulised päästjad

Nelli Kalikova. Foto: Andres Haabu

Tervisekeskuses Elulootus metadooniravi projektijuht ja arst Nelli Kalikova kritiseerib Eesti tervishoiuorganisaatorite suutmatust ja aeglast tegutsemist narkosurmade ennetamisel oluliste vahendite - metadooni ja naloksooni - kasutusele võtmisel.

Meie Eestis armastame väga igasuguseid edetabeleid ja kiivalt jälgime, kas oleme mõne pügala võrra ülespoole saanud või ei. Teatud irooniaga, kuid salamisi seda soovides ootame, millal saame viie Euroopa rikkama riigi hulka. Ja täiesti ootamatult oleme saavutanud kaks esikohta, jättes teised Euroopa riigid kaugele tahapoole. Ainult need esikohad ei rõõmusta kedagi, vastupidi tekitavad õõva ja hämmingut. Üks nendest on HIV levik ja teine narkosõltlaste suremus üledoosidesse.

Kuidas võis juhtuda, et väike Eesti sai üleeuroopaliselt kuulsaks just negatiivse poole pealt? Miks narkomaania on meil võtnud nii laia leviku, et marginaalsest nähtusest on ta muutunud riigi julgeolekut mõjutavaks probleemiks? Miks HIV nakkus levis kui kulutuli ja nüüd, 12 aastat pärast epideemia algust oleks nagu stabiliseerunud, kuid kolmsada uut nakkust aastas on ikka lubamatult kõrge arv nii väikse rahvastikuga riigile?

Transiidimaal peale eeliste on ka suured ohud. Mitte ainult legaalsed kaubad, vaid ka narkootikumid otsivad ja leiavad transiidi võimalusi, liikudes üle meie idast läände. Siit ka põhjus, miks alguses olid haaratud vene keelt kõnelevad inimesed Ida-Virumaal, hiljem ka Tallinnas, sest narkootikum liikus Venemaalt üle piiri Eestisse.

Viimase 10 aastaga on olukord nii HIV-nakkuse leviku kui ka narkomaania osas märkimisväärselt muutunud. Tagasihoidliku arvestuse järgi on kogu riigis 14 000 narkosõltlast, eeldatavasti pooltel nendest on HIV, 80-90 protsendil C-hepatiidi viirus. Eestlasi on süstivate narkomaanide seas juba ligi kolmandik ja see arv ei ole lõplik.

Jõudsalt kasvab naiste osa ja siin on omad ohud: soovimatud rasedused, hüljatud lapsed, purunenud pered. Ka naiste ravi ja rehabilitatsiooni tulemused on hulga kasinamad kui meestel. Kui mõõta kahju rahas, siis ainult narkomaffia taskusse laekub aasta jooksul minimaalselt 125 000 000 eurot, rääkimata mitu korda suurema kahjuga, mida kannab ühiskond, makstes kinni meditsiinilised, korrakaitse ja muud kulud narkomaanidele.

Kas on olemas lahendus sellele probleemile? Võluvitsa ei ole, kuid kõik jalgrattad on leiutatud enne meid, meil on vaja ainult parimad praktikad ellu viia. Süstlavahetus, mis meil Eestis on küllalt hästi arenenud, hoiab ära HIV-nakkuse ja B- ja C-hepatiidi leviku. Metadoon aitab hoida narkosõltlast eemal kriminaalsest keskkonnast, taastab töövõime, aitab taastada purunenud perekondlikud sidemed.

Metadoonil on tulihingelisi pooldajaid ja vihaseid vastaseid. Metadooni puhul tuleb jätta eemale emotsioonid ja suhtuda sellesse ravimisse kainelt. Metadoon ei ravi sõltuvust nagu näiteks kargud ei ravi jalaluumurdu, kuid ei ühe ega teiseta ei saa inimene hakkama. Metadoon on ravim, mis täielikult asendab illegaalse opiaadi (heroiin, fentanüül, moonivedelik jms.) ja säilitab terve mõistuse, ilma «kaifita» ja ülemeeliku tujuta. Metadooniravil narkosõltlane ei lähe varastama, läheb tööle, mõni nendest esimest korda elus (!).

Mitte kõik ravile tulijad ei ole motiveeritud kainet eluviisi järgima. Mõni tahab lihtsalt natukene vargustest puhata ja hiljem uuesti tarvitama hakata. Ka metadooniravil olles kipuvad nad samaaegselt illegaaseid narkootikume pruukima. Kuid sellised selguvad üsna kiiresti ja kui nad kipuvad ravirežiimi rikkuma, lõpetatakse nendega ravileping varsti.

Inimesed võivad metadooniravil olla kuid ja aastaid. Muide, kui vene kuulus laulja Võssotski oleks saanud metadooni, oleks ta siiamaani elus. Kas ta ka laule kirjutaks, see on iseasi. Kui narkosõltlane otsustab loobuda metadoonist ja jätkata oma elu ilma igasuguse narkootikumita, seda on võimalik teatud metoodika järgi teha igal ajal.

Meie probleemiks on see, et metadooniravil on meil liiga vähe opiaatsõltlasi. Välisekspertide arvates peab metadooniraviga olema haaratud vähemalt 30 protsenti opiaatsõltlasi, meil on neid ravil 7-8 protsenti. Põhjus ei ole rahas, sest metadooniravil oleva patsiendi ravi maksumus on 2,5 eurot päevas, ilma ravita varastab ta päevas vähemalt 50-100 euro ulatuses. Põhjus on tervishoiuorganisaatorite suutmatuses vajalikus ulatuses ravi korraldada.

Väited, et metadoon on oluline narkosurma põhjus, on väheusutavad. Praktiliselt kõikides üledoosi surmades, kus oli tegemist metadooniga, teise ja tähtsama komponendina oli fentanüül, mis on mitu korda tugevama toimega kui metadoon.

Kui analüüsida narkosurmade ajalugu ja põhjusi, siis tuleb ilmsiks järgmine tendents: iga narkosurmade laine tuleb siis, kui riiki saabub uus ja kangem narkootikum. Nii oli 1998. aastal, mil moonivedelik asendus mitmekordselt kangema heroiiniga. 2002. aasta tõi narkoturule fentanüüli ehk «valge hiinlase», mis oli juba mitukümmend korda kangem kui heroiin. Ja surmade laine ei lasknud oodata. Mõne aasta pärast saabus 3-metüülfentanüül, ehk «afgaanlane», mis oli veel kangem ja uus surmade laine oli kaaslaseks.

Kuna kõikidel nendel juhtudel on tegemist opiaatidega, siis ka siin on jalgratas leiutatud. Juba aastaid paljudes Euroopa riikides on kasutusel naloksoon mis on opiaatide antagonist ja elustab hinge heitva narkosõltlase praktiliselt momentaalselt peale selle preparaadi süstimist. Seda kasutab meil kiirabi, kuid mitte alati ei jõua kiirabi kohale ja vahel teda ka ei kutsuta, sest narkomaanid teavad, et koos kiirabiga tuleb politsei.

Kuidas teistes riikides välditakse neid mõttetuid narkosurmasid opiaatidest? On olemas terved narkosurmade ennetuse programmid, mis eeldavad, et ravim on kättesaadav kõikides organisatsioonides, kes tegelevad narkosõltlastega, preparaat on olemas narkosõltlastel endil ja nende vanematel. Kõigile neile tehakse koolitusi, kuidas naloksooni kasutada. Ja surmad jäävad tulemata.

Mis segab seda teha Eestis? Jällegi tervishoiuorganisaatorite suutmatus ja aeglane tegutsemine. Probleem, mida saaks lahendada paari kuuga, on planeeritud mitmeks aastaks, ja see tähendab, et iga venitatud aasta eest me maksame vähemalt 130 noore inimese elu. Ja need on normaalsete perede lapsed, mitte paadialuste järelkasv.

Internetis loed iga päev arvamusi, et mis neid ravida, surevad ja ongi hea. Aga kui see on teie laps? Aga kui seda last saaks päästa, hiljem ravida ja rehabiliteerida ja temast saaks normaalne noor inimene?

Kuid mis siin rääkida rehabilitatsioonist, kui need vähesed taastusravi kohad, mille entusiastid on loonud, kägistab riik surnuks finantseerimise katkestamisega. Kuid see on juba hoopis teine lugu…