Valitsevat poliitilist retoorikat kuulates kujuneb vägisi mulje, et Eestit ongi üksnes niipalju, kui seda on kõikvõimalikus (majandus)statistilises võrdluses teiste riikidega. Ideoloogilist võitlustki peetakse Keynesi või Hayekit, Krugmani või Sorost, Ameerika või Põhjamaade ühiskonnamudelit ründe- või tõrjeargumentidena kasutades, jättes kõrvale või vaikides maha oma ajaloolise ja geokultuurilise eripära.
Kellele me siin Eestis ikkagi elame? See küsimus sähvatab iga kord meelde, kui teisi rahvaid ja riike tahetakse õpetada Eesti eeskujuga ja kui lastakse end meelitada piiritagustest poliitikutest või blogijatest, kes jumal teab mis tagamõttega meid oma arutlustes näitena kasutavad.
Kas oleks võimalik kuidagi vabaneda mõisa toapoisi mentaliteedist? Selleks et olla ka midagi ise, ilma et peaks kõrvale kiikama, mida teised meist arvavad, ning sellele siis kas allergiliselt või uhkusest rusikaga rinnale tagudes reageerima.
Arvan, et pööre mõtteviisis ja seejärel ka ühiskonna ning riigi toimimises on võimalik, kui avalikes arutlustes Eesti praeguse seisu ja tuleviku üle saab vältimatuks tingimuseks, conditio sine qua non, Eesti alusväärtuste muster. Mida see muster ise endast kujutab, seegi vajab kõigepealt arutamist. Sest olgem ausad, kaks aastakümmet kestnud rabelemises oleme sellised mõisted nagu «rahvas» ja «rahvus», «maa» ja «riik», «vabadus» ja «suveräänsus», «keel ja kultuur» peenendanud rehepaplikus kasuistikas klišeedeks. Alusväärtustest on saanud vahetusväärtused.
Just seesuguse edaspidise peenendamise vältimiseks tegin paar aastat tagasi Eesti Koostöö Kogus järjekordse inimarengu aruande koostamise alguses ettepaneku kasutada Eesti avalikus diskursuses «inimressursi» või «inimkapitali» asemel mõistet «Eesti inimvara». Olen märganud, et siin-seal seda nüüd ka kasutatakse – viimati IRLi esimeheks valitud Urmas Reinsalu troonikõnes, aga enamasti vaid retoorilise kujundina.
Ometi ongi Eesti inimvara Eesti maa kõrval üks fundamentaalsemaid väärtusi. Ja kui viimane rahvaloendus on näidanud selle füüsilist kahanemist ning eri ilmakaartesse laialijooksu, siis on vastutustundetu jätta riigi mis tahes kavade aruteludel ja seadusandluses sellega arvestamata. Õigupoolest peaks olema just inimvara (sünnist surmani igas eas väärtustatud populatsioon, selle kestmist tagavad füüsilised ja vaimsed tingimused) selleks koefitsiendiks, millega korrutatakse läbi kõik majandus- või poliitilised otsused. Küllap mäletame, kuidas meid puudutas 2006. aastal Eesti Vabariigi aastapäeva aktusel muusik Chalice’i (alias Jarek Kasari) «Minu inimesed». Oleme koos seda laulnud aasta hiljem üldlaulupeolgi. Aga see ei tohiks ju jääda ainult lauluks. Sest kõik siin Eestis algab ja lõpebki inimestega, o m a inimestega.