Eestis puuetega inimeste ümber toimuva kohta võib enamasti öelda, et «tahtsime parimat, välja kukkus nagu alati». Ja viimaselt ajal juhtub seda pidevalt.


Möödunud nädalal teatas justiitsministeerium perekonnaseaduse muutmise teisest lugemisest riigikogus, mis vabastab puudega inimese eestkostja kohustusest iga kulutust tšekiga tõestada. Hea, et niigi läks – omastehooldajad palusid seaduse ära muuta juba märtsis. Igakuine summa, mille kuritarvitamise pärast riik hirmul oli, on 244 eurot.

Maret Maripuu lahkumine sotsiaalministri ametist 2009. aasta veebruaris oli lõppakord pikaks ja piinlikuks veninud saamatusele toetuse väljamaksmisel puuetega inimestele. Seejuures pole tegemist summadega, millest inimene saaks rahaliste ootamatuste vastu kindlustamiseks puhvrit koguda.

Nüüd lõppes osa teenusepakkujate rehabilitatsiooniraha juba mais, kuigi seaduse järgi on riigil kohustus rehabilitatsiooniteenust pakkuda. Sotsiaalministeerium annab mõista: hea, et niigi paljuks jätkus, sest raha on vähe, aga puudelisi palju. See oli ka põhjus, miks riik hakkas reegleid muutma siis, kui taotlused juba esitatud olid.

Ometi on keerulises, paljudele mõistetamatus puuetega inimeste sotsiaaltoetuste süsteemis rehabilitatsioonil olulisem koht, kui sellele riigieelarves määratud summa järgi arvata võiks. Sotsiaalministeeriumi koduleht ütleb otse: «Rehabilitatsiooniteenuse eesmärk on parandada inimese iseseisvat toimetulekut, soodustada töötamist ja suurendada ühiskonnas osalemist.» Tubli ja euroopalik – arenenud ühiskonnas ei pea puudega inimene peidus püsima ja tal on kõik õigused saada abi selleks, et tervetega võimalikult samamoodi elada, töötada, osaleda.

Põhimõtted on õiged, aga praktikas takerdub kõik tuhande pisiasja taha, nagu oleks tegemist millegagi, mis on ainult näitamiseks. Ja puudega inimesel võib selline mulje jäädagi, kui ta peab väriseva südamega ootama, kas rehabilitatsiooniplaaniks ikka raha jätkub või on see teiste jaoks juba ära kulunud. Kerjuse tunne tuleb ka peale.

Keeruline öelda, kus on põhjus, kus tagajärg – kas on seadused vildakad või ametnikud saamatud. Puuetega inimeste sotsiaalsüsteemi korraldust saab kindlasti parandada. Kuid arvestades, kuidas ametkonnad puuetega inimestesse suhtuvad, võivad reformimise käigus tõelised abivajajad abita jääda.

Vastuseks järjekordsele punnseisule lõid nüüd teenusepakkujad endale katusorganisatsiooni. Mida muud neil olnukski teha – keegi peab kusagilt otsast seda segadust ja saamatust klaarima hakkama.