Eesti Keele Instituudi direktor Urmas Sutrop.

FOTO: Egert Kamenik / Postimees

Lõppenud on allkirjade kogumine Baltimaade põllumeeste ebaõiglase kohtlemise petitsioonile. Siin ei hakka ma kirjutama sellest, et Eesti ei ole Baltimaa. Mind ajendas kirjutama hoopis see, et selle avalduse kirjutamine ja mõne poliitiku toetus sellele on demagoogia ja populismi musternäidis.



Selle kirja koostajatel ja allakirjutajatel on muidugi õigus, et me soovime Euroopa Liidus kõigis valdkondades võrdset kohtlemist. Me soovime, et Euroopa tõukefondide raha kasutataks meie hariduses, teaduses, tervishoius, et ehitataks maanteid ja meid ühendataks raudtee abil Kesk- ja Lääne-Euroopaga.

Kirja kirjutajad unustavad aga, et Euroopa Liidu pangad ei trüki iga päev raha juurde. Nad unustavad, et Euroopas valitsevad kärpimise meeleolud. Nad unustavad, et Eestile makstavate toetuste hulk on kindel summa, mida ei ületata. Meie kõigi kohus on endalt küsida, mida me soovime. Kas me soovime, et oleksime terved, meie lapsed saaksid hea hariduse, et riigi taristud, sh maanteed ja raudteed, oleksid korras? Või soovime selle asemel põllumeestele (loe: maaomanikele) suuri toetusi.

Mida põllumajanduse hektaritoetused tegelikult tähendavad? Kui maaomanik niidab sööti jäänud põllumaalt kord aastas heina ja võsa maha, on ta õigustatud suuri toetusi saama. Ka siinkirjutajal on üle nelja hektari söötis metsastuvat tulundusmaad. Ma võiksin samuti hõlptoetust soovida. Aga ma ei tee seda, sest mulle on tähtsamad tervishoid, haridus, teadus, riigi taristud – kogu meie rahva heaolu ja käekäik.

Mida Euroopa toetuste ümberjagamine maaomanike kasuks veel tähendab? Samade poliitikute suust, kes tõttasid maaomanike kirjale allkirja andma, on pikka aega kostnud nutt ja hala, et Euroopa Liidus ostavad võõramaalased meie maa kokku. Seni pole nad seda teinud. Aga siis, kui selgub, et maa omamise eest, kus midagi peale niitmise ei pea tegema, saab kopsaka rahapaki taskusse, ostavad nad meie tulundusmaa kiiresti kokku. See on silmakirjalik muinasjutt, et otsetoetused hakkavad meie toidulauda kohaliku toiduga mitmekesistama.

Otsetoetuste kiirel tõstmisel oleks veel üks tagajärg. Eesti põllumehe tööviljakus mitte ei kasvaks, vaid jääks veelgi madalamaks. Ma ei taha põllumehi solvata. Nende hulgas on palju väga tublisid mehi ja naisi, kes toetuse eest ostaksid uut tehnikat ning arendaksid oma tootmist.

Seega, poliitikud, mõelge enne, kui te maaomanike huvide ja selle varjus oma isikliku häältesaagi eest võitlema asute, kas me vajame panustamist tervishoidu, haridusse, teadusesse, kas me vajame paremat teedevõrku ja raudteeühendust Läti, Leedu, Poola ja Saksamaa, st kogu Euroopaga, või soovime rikkaks teha käputäie maaomanikke?