Ei ole tihti valimisi, milles võitjaid üldse ei ole. Kreekas eile aset leidnud kordusvalimised on suure tõenäosusega midagi, mille tulemusena kokkuvõttes kaotavad kõik: Kreeka rahvas, Kreeka uued juhid, Euroopa. Tegemist on klassikalise kreeka tragöödiaga: ristuvad jõud, mis ei allu inimeste (vähemalt üksikute) kontrollile.
Üsna kindel on see, et stabiilset valitsust ei suuda moodustada kumbki valimiseelsete küsitluste favoriitidest, konservatiivse Uue Demokraatia liider Antonis Samaras ega vasakradikaalse Syriza juht Alexis Tsipras. Mõlemad vajaksid liitlasi ning juurteni segi pööratud Kreeka poliitikas on see pehmelt öeldes raske töö. Võib oletada, et 28. juuni Euroopa Liidu tippkohtumisel Brüsselis – mille kõige põletavamaks arutlusteemaks on Kreeka tulevik – esindab riiki eelmiste, 16. mai valimiste järel etteotsa lükatud tehnokraat, kelle nime teab ehk murdosa Euroopast (Panagiotis Pikrammenos).
Veidi pikemas perspektiivis, eeldusel, et kellelgi õnnestub lõpuks valitsus moodustada, on Kreeka peaministri töö ilmselt tänamatuim kogu maailmas. Suhtelise heaoluga harjunud kodanikkonnale tuleb selgeks teha, et lihtsal põlvel on igaveseks lõpp. Samaras üritaks seda ilmselt, püüdes jääda eurotsooni abipakettide tingimuste raamidesse – riskides väga suure tõenäosusega tänavatel lõõmava ebastabiilsusega.
Tsipras on öelnud, et soovib Kreeka jätkamist eurotsoonis, kuid mitte praegustel tingimustel. Saksamaa, Austria, Soome, Holland – teisisõnu pea kõik ELi rikkad – on öelnud, et abitingimusi ümber mängida pole võimalik. Loogiline, sest see tähendaks luba toimida samamoodi kõigile teistele praegustele ja tulevastele abisaajatele.
Ükskõik, mis juhtub, Kreeka olukorra määramatus (ja ettenähtav halvenemine) on löök Hispaania ja Itaalia jaoks. Mõlemad laenavad intressidega, mis ei ole jätkusuutlikud. Laenamata nad elada ei saa. Lahenduseks oleks teoreetiliselt see, kui eurotsoon kataks aastateks mõlema riigi laenuvajaduse – kuid vajaminev summa ulatuks triljonitesse. Kindlasti ei piisa ei EFSFist ega ESMist.
Väga suure tõenäosusega ei hakka lisaraha tulema Saksamaalt, kus juhtivad poliitikud juba räägivad vajadusest kõik edasised suuremad sammud referendumile panna. Viimased referendumid toimusid seal Adolf Hitleri ajal.
Saksamaa (ja Eesti) loodavad, et turgude usaldust saab taastada kärbete, kasinuse ja reformidega. Teoreetiliselt võimalik, aga praktikas luhtumisele määratud lootus, sest reformid nõuavad aastaid. Vahepeal tuleb Kreeka, Hispaania, Itaalia jt riikide elanikkonnal püksirihma pingutada. Eestist vaadatuna võib see tunduda õiglase lahendusena – oleme ise hakkama saanud –, aga seal valitseb teine sotsiaalne reaalsus, määrab teine ajalooline harjumus.
Kreekas käib viies masuaasta, tööpuudus ulatub ligi veerandini, noorte seas pooleni. Nad ei tule Nõukogude Liidust nagu meie, vaid Euroopa Liidust. Kogu meie teeklaasifuroor ümber Krugmaniga peetava «debati» on selles kontekstis pilvetagune käomaa, ümber sõnastades üht inglisekeelset ütlemist. Krugmanil on vähemalt midagi realistlikku öelda selle kohta, kuidas Euroopat saaks päästa. Ükskõik kui halvasti Krugman ka Eesti kogemust ei tunneks, on tema see, kes käis paari nädala eest lõunal Financial Timesiga...
Kaalul on kogu Euroopa tulevik – millest sõltub ka Eesti oma. Kreeka kollaps või lahkumine eurotsoonist vallandaks sündmuste ahela, millel pole pretsedenti. Eesti on üks lüli selles ahelas. Aeg moraalset üleolekut nautida on ammu möödas.