Mihkel Mutt

FOTO: SCANPIX

Euroopa paradiis pole praegusel kujul täielikult jätkusuutlik, kuid see jätkub ega kao ideaalina kuhugi, kirjutab kolumnist Mihkel Mutt.

Ameerika ja Euroopa suhted on teadagi olnud vastuolulised, täis armastus, vihkamist, imetlust, põlastust ja kadedust. Nende suhete peegeldust meedia vahendusel pikemat aega jälginule ei saa jääda märkamatuks, et viimastel aastatel on üldine kriitiline toon Euroopa suhtes teravnenud. Õieti on Euroopa kirumine ja materdamine nii sage ja üheülbaline, et muutub lausa tüütuks, ei viitsi enam lugedagi. Ja kui varem tuli see eeskätt vabariiklastelt-konservatiividelt, siis nüüd ka demokraatidelt.

Osalt on see seletatav eelseisvate presidendivalimistega. Mitt Romney ja teiste vabariiklaste kampaanias oli «sotsiaaldemokraatlik Euroopa» püsimõiste – sõimusõna, millega hirmutada selle eest, mis võib Ameerikast Obama tagasivalimise korral saada. Ent Paul Krugman on põhimõtteliselt Obama-mees, nagu ka demokraatide-meelne New York Times, kus ta regulaarselt kirjutab. (Krugman on n-ö võitlev majandusteadlane, kes näikse tundvat «missiooni». Ta kirjutab alati hasardiga ja – seda peab ta auks ütlema – selgelt ja arusaadavalt.)

Veel mõni aasta tagasi kiitis Krugman Euroopat ja tõi seda eeskujuks. «Euroopa on majanduslik edulugu, ja see edulugu tähendab, et sotsisaal­demokraatia töötab» (NYT, 10.01.2010). Jutt on nn sotsiaalriigist, mis tagab suuremale hulgale inimväärse elu. Kreeka tragöödia polnud siis veel täielikult lahvatanud.

Ent eurosse kätketud varjatud ohud olid ju olemas. Euro ja sotsiaalriik pole küll üks-üheselt seotud. Aga nad pole ka valgusaastate kaugusel. Sest millest muust on euro sündinud kui mitte Euroopa poliitilise eliidi lennukast solidaarsusenäljast, mis pani neid ajast ette tormama, ootamata ära, kuni materiaalne tegelikkus «järele tuleb»? Solidaarsus on niihästi ühisraha kui sotsiaalriigi ideeline alus.

Seepärast tundubki, et Krugman pole olnud oma suhtumises Euroopa asjadesse päris järjekindel. (Küsimus, kas oli mõtet talle vastu vaielda või mitte, on suuresti maitseküsimus. President, kes eile toetas vene punkbändi ja täna vaidleb ameerika kolumnistiga, jätab mulje laiade huvidega inimesest ja paneb põnevusega ootama tema järgmist sooritust.)

Ameerika ja Euroopa meenutavad abielupaari, kelle suhetes pole enam iha, hellust ega austust, kummagi eripära käib teisele varjatult närvidele, paraku on neil ühised sugulased ja mõned perefirmad, millest loobumine ei tule kõne alla.

Vastastikustes süüdistustes kehtib mingi loge sümmeetria. Eurooplaste silmis algas kriis Ameerika rahandusasutuste vastutustundetusest ja kasuahnusest, ameeriklaste silmis on utopistlik europrojekt kogu maailmamajandust uuesti langusele kallutamas. (Kübeke võib siin olla ka parastust, sest eks räägitud vahepeal koguni euro muutmisest maailma reservvaluutaks dollari asemel.)

Euroopa tundub Ameerika silmis järjest vähem asjassepuutuv, kõrvaline. USA sõjaline hool ja üldisem tähelepanu on otsustavalt kandunud Vaikse ookeani piirkonnale. Ma muidugi liialdan natuke, aga kas või Euroopa raketikilp ja vahekorrad Venemaaga toimuksid nagu harjutusväljakul. Formaalselt jätkub muidugi vana liin, aga neis kokkusaamistes (see ilmnes viimasel NATO «summitil») on rutiinset-museaalset hõngu ja eks ole need Balti õhuruumi turbedki natuke nagu vahtkonnavahetus keskaegse lossi ees.

Euroopas ei põhjusta Ameerika enam ammu säärast värskendavat elevust nagu veerand sajandi eest. Osa Euroopast tunneb end ilmselt ninapidi veetuna, kuna on tiritud aastaid veninud sõjalistesse konfliktidesse, millel – kaugematest põhjendustest hoolimata – pole esmapilgul otsest seost NATO põhiülesandega.

Teiselt poolt tasub kujutleda, mida mõtlevad ameeriklased eurooplaste kaitsevõime(tuse)st. Ei saa ega saa nad oma armeed kokku, lasevad end teistel kaitsta, ise aga naudivad elu. Kui majandus õitseb ja elu on hea, siis ollakse ka muidu lahked ja suuremeelsed. See käib nii inimeste kui riikide kohta (näeme ju, kuidas Euroopa maad käituvad praegu aina egoistlikumalt, rääkigu Brüssel mida tahes). Nüüd, kus ameeriklastel raha napib, kasvatab see paratamatult pingeid.

Terav ja pidev kriitika – eeskätt seoses euroga – kostab ka Ühendkuningriigi pressist. Seal kumab lisaks läbi abitus ja nõutus. Inglismaa ei kasuta eurot, aga tema ekspordist läheb nii suur osa eurotsooni, et ta loksub tolle eneserappimistega jõuetult kaasa.

Euroopat sõimatakse tänapäeval palju ja igasugustel kaalutlustel. Siinkirjutaja ei saa aga lahti tundest, et just Euroopas näeme ajaloo lõppu. Ei, mitte kitsalt poliitilises, Fukuyama demokraatliku liberalismi mõttes, vaid lihtsamalt, ajaliselt, tulemuslikult ja … positiivselt.

Nimelt on Euroopa ühe inimühiskonna võimaliku arengutee (ja sellele teele näivb astuvat üha enam neist, kes praegu maailmas üldse tegutsevad) lõppfaas, üleküpsenud staadium, kaunis loojak, mille päike näis vahepeal jäävatki horisondile rippuma nagu mingis tohutus teatrietenduses.

See on vahaküpsuse staadium, milles lõpetavad kunagi kõik, ükskõik mis teid nad vahepeal ka ei käiks ning käänakuid ei teeks. Euroopa on lihtsalt varem alustanud ja ette jõudnud. On karta, et ka islam oma kuuesaja aastase lõtkuga kristluse suhtes tasapisi «lahjeneb», muutub leebemaks, saades oma kõige üldisemalt kõvadusastmelt samasuguseks mugavusreligiooniks, nagu kristlus paljudes paikades on muutunud.
«Vahaküpsuse staadium» vastab suure osa inimeste vajadustele. Olen ikka arvanud, et rahulik, turvaline ja mugav elu on enamikule üle kõige. Eitamata mõne teise ilmajao suuremat hoogu ja energilisust, ei sobi viimane nähtavasti (vähemalt ainuliselt mitte) inimese loomuse süvakihtidega.

Kõik ei taha üldsegi eluaegset ümberõpet ega lõpmatut «väljakutsete» rodu ühes sellega kaasneva rabelemisega. Turvalise elu ahvatluse vastu ei saa maailmas õieti keegi (välja arvatud väga noored ja erand­inimesed) ja just selles nüüdseks palju kirutud Euroopa heaoluühiskonnas oli see mugavuste komplekt kõige täielikumalt esindatud.

Nüüdseks on selgeks saanud, et Euroopa paradiis pole sel kujul täielikult jätkusuutlik. Ükskõik, kuidas siis seda parandatakse ja kohendatakse, aga see jätkub ega kao ideaalina kuhugi. Nende laugjate päiksekiirte suhtes tasub olla lõpmatult optimistlik. Küllap jõuab kunagi kogu maailm samasse staadiumi.