FOTO: Urmas Nemvalts

Lisaks parlamendivalimistele rääkis maailm Kreekast nädalavahetusel rohkesti seoses riigi jalgpalli rahvusmeeskonna mänguga EMil. Kuid asjaolu, et sakslasest peatreeneri taktikepi all krooniti kreeklased kaheksa aastat tagasi lausa Euroopa meistriks, pole ses kontekstis eriti meenutatud. Tõsiasi, et Saksa täpsus ja distsipliin tõi edu, on praegu poliitikas toimuva taustal iseäranis irooniline.



Õigus on küllap neil vaatlejatel, kes ütlevad, et ega keegi täpselt tea, mis Kreekas valimiste järel juhtub ning kuidas see mõjutab ülejäänud Euroopat. Ükskõik, kas sellega peetakse silmas maailmajagu, Euroopa Liitu või euroala. Poliitikud rääkisid valimistest kui referendumist: Kreeka otsustab, kas minna edasi euroga või eurota. Analüütikud ja pankurid on juba pikka aega visandanud riskistsenaariume. Kuid millise pöörde sündmused päriselus võtavad, pole teada.

Kreeklastel polnud lihtne otsustada. Ühest küljest on kohalikud poliitikud oma pikka aega kestnud valedega usaldusväärsust õõnestanud. Teisalt tajuti tugevat välist survet ning ollakse seetõttu (mõneti ka õigustatult) solvunud. Oma kohati ebarealistlikes lubadustes kasutasid poliitilised jõud neid tundeid mõistagi kõikvõimalikul moel ära.

Kreeka sisepoliitikas terendab eilsete valimiste järel taas patiseis. Küll ehk mõnevõrra teistsugusel kujul kui pärast korralisi valimisi mais, kui ükski poliitiline jõud valitsust kokku panna ei suutnud. Eile esikoha nimel rebinud Uus Demokraatia ja SYRIZA pole kumbki seesmiselt ühtsed. Nimekirja lõppu jäävad marginaalsed erakonnad ja rühmitused ei anna põhjust loota stabiilset ja otsustusvõimelist võimuliitu.
Samas, kui ebamäärane ka homne meile ei tunduks, ühes võime siiski kindlad olla: Kreeka kuulus ja kuulub ka edaspidi Euroopasse. Ning isegi kui mõned asjad on läinud viltu, on meil siiski kaalukas ühisosa. Kreekaga juhtunu annab selge sõnumi: Euroopa vajab tunduvalt suuremat ühtsust välis-, majandus- ja rahanduspoliitikas.

Teisisõnu tuleb igal ELi kodanikul sügavalt (taas)mõtestada ühenduse olemus: miks on üheskoos parem ning millistes asjades oleks otstarbekam oma ego maha suruda ning mõistlikule kokkuleppele jõuda.
Et mitte leida end vastuolulises seisus, kus meil on hüved, vabadused ja väärtused, milleta noor põlvkond enam elu ette kujuta, ning samas süüdistame üksteist kannatuste tekitamises. Liigsete emotsioonideta ümberringi vaadates on üsna lihtne veenduda, et «Euroopa Ühendriigid» on suuresti teatud huvirühma hirmuloosung.