Vello Kukk rõhutab õppimisest 21. sajandil kirjutades, et uued tehnoloogiad annavad võimaluse võimendada õpetava poole suutlikkust ja seda kordades.
Vello Kukk: õppimine 21. sajandil (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üllatav, kui palju sellel teemal ka avalikkuses sõna võetakse, aga veel kummalisem on see, et enamasti ikka sellest, kuidas veebis ei saa ühte ega teist asja õppida. Samal ajal on nii kogu maailmas, kui ka Eestis ammu tuntud näiteks interneti kaudu toimuvad laborid (kas mobiilsed ehk kodulaborid, kauglaborid, virtuaallaborid).
Probleem on nähtavasti selles, et kujutatakse ette 21. sajandi info- ja kommunikatsioonitehnoloogial põhinevat õppimist vaid selle veepealse osana ehk tekstide liikumisena elektroonsetele kandjatele. Tegelikult on see vaid jäämäe veepealne osa, mis toimub niikuinii. Olulisem on hoopis see, mis juhtub veealuses osas, mida esindavad eelkõige õpetajad. Selle osa probleem on ju väga väike võimsus, sest inimese tasandil on vahekord selgelt mitukümmend ühe vastu. Just siin annavad uued tehnoloogiad võimaluse võimendada õpetava poole suutlikkust ja seda kordades. Veebipõhises õppes on internet eelkõige vahendiks, mille kaudu suhelda õpikeskkonnaga, õppimine ise võib sisaldada kõige erinevamaid füüsilisi tegevusi ja selle keskkonna saab ja peab muutma väga võimsaks. Seeläbi väärtustub ka õpetaja töö, kes vabaneb tohutust hulgast rutiinsest tegevusest.
Mida see kõik endaga kaasa toob? Lühidalt võib asja kokku võtta selliselt: õpetaja enam ei ’võta teemat läbi’, vaid seda hakkavad tegema õppijad, mida ju tegelikult vaja ongi. Kaasneb sellega aga palju sellist, mida võib-olla kõik hariduses osalejaid väga ei soovi näha.
Kui ’teemat läbi võtma’ hakkavad õppijad, siis muutub kogu õppimine personaalseks, sealhulgas erakordselt erineva tempoga toimuvaks. Vajaliku töö maht võib erineda kuni 10 korda, ära õpitu koosseis saab täiesti individuaalseks. Koolide ruumiprogramm peab ette nägema õppimisruumid, mitte ettekandmise ruumid. Näiteid on maailmas küllaga. Kõndige Eesti ülikoolides ringi ja te näete, et kõik nišid, fuajeed, kohvikud on õppijaid täis, jutlustmisruumid aga kas kinni või pooltühjad.
Selles uues keskkonnas, mis toetub pigem personaalsetele erinevustele kui sarnasustele, peaksid leidma loomuliku lõpu või täielikult teisenema ka mitmed ebaloomulikuks muutunud nähtused. Näiteks võiks olla kontrolltöö, mida praegu peab lausa seadusega reguleerima, et stressi vältida. Tegelikult peaks ju kontrolltöö olema rõõmupäev, kus õppur saab eriti heade mõõteriistadega ennast mõõta.
Löögi alla satuvad ka teised pühad lehmad, nagu kursus, ainepunkt, eksam, lõpetamine jne. Ei pea valima näiteks kitsa ja laia matemaatika vahel, vaid õppimise käigus selgub, kas inimene jõuab poolkitsa, poollaia, sügava, kõrge või harulise matemaatikani ja seda tasub aktsepteerida. Selline inetu mõiste nagu ’kukkus läbi’ peaks üldse käibelt kaduma. Oluline ei ole enam see, kui palju on jäänud kellegi seatud piirist puudu, vaid see, kui kaugele on konkreetselt jõutud.
Tõsi on ka see, et suhtlusvahendiks ei pea olema sõltumatu tahvel(arvuti), vaid just lihtne, kuid internetiühendusega aparaat, sest e-õpetaja asub internetis ja reageerib silmapilkselt, mida edukaks õppimiseks ongi vaja.
Järeldused (õigemini küll prognoosid) võivad olla tõsisemadki. Kui praegu veetakse 20. sajandi koole kokku, siis õige varsti võib ilmneda, et 21. sajandi koolid tuleb just lahku vedada. Asi selles, et väikesel koolil on palju eeliseid, uues keskkonnas ei kehti ka vanad (praegused) majanduslikud kalkulatsioonid.