/nginx/o/2009/08/18/222984t1h284e.jpg)
Ehitusinsneri haridusega Veljo Kuusk kirjutab oma lugejakirjas, et oleks viimane aeg moodustada Parteidevastane Partei.
Lugejakiri: oleks viimane aeg moodustada Parteidevastane Partei!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kriis on küps!» ütles kord onu Uljanov ja...
... puhkeski torm, mida meie põlvkond tunneb Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni nime all. Seda taoti meile pähe juba maast-madalast ning seetõttu ei pane mind sugugi imestama, et tänased noored, kes pole seda marksismi-leninismi puhastustuld läbi teinud, ei oska tänase Eesti Vabariigi poliitolustikus näha revolutsioonilist situatsiooni, ehk olukorda, kus «alamkihid ei taha ja ülemkihid ei saa» enam endistviisi edasi elada, nagu seda olukorda selgitas kunagi 19. sajandi keskel juudi-saksa filosoof Karl Marx, tuginedes eelkõige Suure Prantsuse revolutsiooni kogemusele. Kui toona Prantsusmaal kuulusid ülemkihi hulka aadel- ja vaimulikkond ning alamkihi moodustas kogu ülejäänud rahvas – talurahvas, töölised ja ka kodanlus, kuigi rahaliselt oli see üpris võimukas, kuid tal puudus vähimgi poliitiline mõju, sest alates Päikesekuningast kehtis ses omaaegses üliriigis vaid üks poliitika – «l’Etat, c’est moi!».
Ka tänases Eestis on olemas mitu Eestit – räägitakse-kirjutatakse ju üpris sageli Teisest Eestis, pahatihti ka Kolmandast. Ning just see, et see nn. Esimene Eesti on rahavõimu toetusel usurpeerinud kogu poliitilise võimu riigis on viinudki Silvergate’ini, nagu seda situatsiooni on ajakirjanduses nimetatud. Esimese Eesti all pean silmas eelkõige elukutselisi poliitikuid, kes on hõlvanud kindlad positsioonid suurte parteide juhtstruktuurides ning kes on tänaseks minetanud oma kunagi omandatud kutseoskused ega oskagi muud moodi elada kui abirahadest, mida nad häbenematult riigi taskust enda omadesse kühveldavad. Et asja rahvale pisutk kobedamalt näidata, võetakse vajadusel vastu seadusi, mis seda kühveldamist õigustavad. Kehtiva põhiseaduse kohaselt on ju meil kõrgeima võimu kandjaks ja nii aetakse sellele lollile rahvale kärbseid pähe selle kohta, et «ise te ju valisite meid...», unustades seejuures aga täelikult, et kunagi 1990. aastatel koostasid just parteid sellise valimisseaduse, mis hoiaks rahva tegelikust võimust võimalikult kaugel ja selleks toodi häältelugemisprotseduuri d’Hondti meetod, mis kujutab endast poliitdemagoogia kõrgpilotaaži, sest inimene annab küll hääle isiku poolt, kuid tegelikkuses kahmab selle kas teises või kolmandas ringis endale just partei. Seega võivad end rahvasaadikuteks pidada vaid need austatud riigikogu liikmed, kes on osutunud valituks lihtkvoodiga ja seda häältelugemise esimeses ringis, kõik ülejäänud on puhtalt ja kõigest vaid parteisõdurid, kes ei teeni mitte rahvast vaid parteid, kes võimaldas neile soodsa asetuse partei valimisnmekirjades. Kui aga rahvaesindus koostatakse parteisiseste eelistuste põhjal, siis on asi demokraatiast kaugel ja see on põhiseaduslikul teel asendatud partokraatiaga ehk parteide võimuga.
Olemegi jõudnud Lenini teoseni: «Mis teha?», või oleks õigem Tšernõševski: «Mida teha?»
Pakun välja, et oleks viimane aeg moodustada Parteidevastane Partei, mis, kasutades põhiseaduslikke võimalusi, tuleks Toompeal võimule ja koostaks uue põhiseaduse ning paneks selle siis rahvahääletusele ehk referendumile. Põhiseaduslikke reforme vajavad aga ka praegused parteid ning pole võimatu, et selline pööre on võimalik ka praeguse parlamendikoosseisuga. Seda muidugi juhul, kui enamikust parlamendiliikmetest saaksid ühtäkki silvermeikarid. Paraku kuulub niivõrd sinisilmne lootus ulme valdkonda, kuid miks ka mitte – on ju meie peministritki UFOks peetud!