Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2021/11/24/14221126t1h70ce.jpg)
/nginx/o/2012/06/15/1169526t1h2e6b.jpg)
Õiguskantsler Indrek Teder (54) on selles mõttes natuke ebatavaline jurist, et seadused ja määrused ei olegi ehk talle kõige olulisemad. Või vähemalt ei ole kõige olulisem nende rohkus, ammugi mitte püüd kõike ja kõikjal kogu aeg seadustesse ning regulatsioonidesse kirja panna.
Õigusmaailma nüanssidest ja detailidest, mille ümber vaidlemisega paljud juristid küll oma karjääre teevad, on Tederi jaoks eespool suured põhimõtted. Ka riigikogu pole tema silmis töökoda, kus tootmisülesanne on seaduste tootmine, vaid see, kellele rahvas on andnud õiguse teha otsuseid. Suuri ja põhimõttelisi otsuseid.
Kui riigikogu oma rolli unustab, riidleb Teder nendega ning tuletab meelde kõige tähtsamat, see on põhiseaduse paragrahv 1: «Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas.»