Mälupoliitika – mis see on ja kas seda on vaja juhtida?

UVE POOM: Mis on mälupoliitika ja mis on mäluasutused? Kas oleks sobiv defineerida mälupoliitikat kui «teatud ajalootõlgenduse kanoniseerimine sotsiaalses grupis»?

INDREK RIIGOR: Saatsin selle vestlusringi küsimuse oma kolleegide meililisti, kus on enam kui 300 õpetajat. Kohe küsiti, et kes üldse niimoodi määratleb ja mis see on. Miks meil üldse mälupoliitika teemaks on?

MARIA MÄLKSOO: Mälupoliitika määratlemise juures on alati olnud küsimus: kuidas me kasutame individuaalpsühholoogiast pärit terminit gruppide puhul? Kuidas kollektiivid mäletavad? «Mälu» polegi võib-olla siinkohal parim sõna, aga samas nii inglis- kui saksakeelses teaduskirjanduses kasutatakse nii ajaloo- kui mälupoliitika terminit. Alates Prantsuse sotsioloogia kollektiivse mäletamise juurutamisest on see grupi, mitte riigi- või rahvapõhine.

UVE POOM: Aga rahvus?

MARIA MÄLKSOO: Öeldes «mälupoliitika» ja «rahvus» ja püüdes neid ühte siduda, lõhnab see juba totalitaarse suuna järele.

AUNE VALK: Uve pakutud definitsiooni juures häirib mind ainsus: teatud ühe tõlgenduse kanoniseerimine. Esimese hooga tundub mullegi, et «mälupoliitika» kõlab kui totalitaarse riigi tööriist. Kui aga mõelda, et «mälupoliitika» on neutraalne termin, siis sellisel juhul võib olla tõlgendusi palju, mille suhtes võib olla tolerantne. See definitsioon muudab termini kitsamaks, kui see olla võiks.

TOOMAS HIIO: Sõna poliitika viitab siiski ka tegevusele – kes seda poliitikat siis teeb?

MARIA MÄLKSOO: Poliitilisel tasandil on mingi juhtlõng või juhtnarratiiv alati eksisteerinud, kas koordineeritult või mitte.

TOOMAS HIIO: Mälu ja mälupoliitika on ilmselt kuidagi seotud mäletamisega. Kas see, mida mäletatakse, ongi ajalugu?

MARIA MÄLKSOO: See on minevik.

TOOMAS HIIO: Ajalookäsitlus on oma paremas osas teadus. On meetodid, mille abil saavutatakse minevikus toimunu võimalikult adekvaatne tunnetus. See, et sotsiaalsed grupid suvatsevad erinevalt mäletada – see on usu küsimus. Nad usuvad, et asjad olid nii.

MARIA MÄLKSOO: Ütleme, kui on holokaustis ellujäänute grupike, siis kuidas seda holokausti ajalooliselt kaardistada? Millest lähtudes kirjutada objektiivset ajalugu, kui üldse nende inimeste lugu ära ei kuula?

TOOMAS HIIO: On muidugi need, kes jäid holokaustis ellu, aga on ka need, kes ei jäänud. Teiseks on minu pikaajaline kokkupuude mälestustega näidanud, et üldiselt mäletavad inimesed ainult seda, mida nad tahavad, ja sageli ka nii, et nad ise võimalikult heas valguses paistaksid. Ainult mälu peale ei saa ajalookäsitlusi ehitada.

MARIA MÄLKSOO: On ka teine äärmuslik võimalus öelda, et arvestades kõiksuguste võimusuhete mõju, on ajalugu paratamatult vaid üks mäletamise vorm paljude seast.

TOOMAS HIIO: Kirjandusteadus on ka mäletamise vorm. Su definitsioonid on ujuvad.

UVE POOM: Mis saavad olla mälupoliitika eesmärgid ja kas need on sõnastatud? Riigi tasandil võib rääkida ka identiteedi kujunemisest või psühholoogilisest kaitsest. Kas on veel tasandeid ja eesmärke?

AUNE VALK: Need, mis sa lõpus mainisid, on põhieesmärgid. Ütlesid, et mäluasutuste eesmärk on mäletada ja konserveerida. Tekib küsimus, et mäletada, aga milleks. Kas mäletada selleks, et lihtsalt mäletada?

TOOMAS HIIO: Kirjanduse, kunsti ja teaduse õitsenguks on neid asju vaja.

MARIA MÄLKSOO: Psühholoogilise kaitse jutt, mis Eestis on viimastel aastatel jõuliselt pead tõstnud, näitab, kui palju mälupoliitika ja selle üle mõtisklemine peegeldab identiteedi haavatavust. Millegipärast ei ole me endas kindlad, peame minevikust tuge otsima ja teisalt peame välispoliitiliselt kogu aeg «relvastuma».

TOOMAS HIIO: Siin võib teha tavalise vea: leiutada probleemi ja siis ise selle all kokku variseda. Indrek, kui paljud õpilased sinu kui õpetaja hinnangul 20. sajandi ajaloost huvituvad?

INDREK RIIGOR: Alla poole tunnevad tõsist huvi.

TOOMAS HIIO: Mulle tundub, et mäluasjandus läheb ühiskonnas korda ainult väikesele kihile haritud inimestele, eelkõige humanitaarharitlastele.

AUNE VALK: Ma ei ole selle väitega nõus. Süvatasandil võib-olla tõesti, aga lihtsad loosungid ajaloost mõjutavad kõiki.

INDREK RIIGOR: Alltekst, mis kohale jõuab, on tõesti teema, milles võiks mälupoliitikal midagi öelda olla. Mina näiteks arvasin, et Eesti ajalugu on suhteliselt neutraalselt positsioonilt kirjutatud ja seda püütakse ka neutraalselt edasi anda. Ma märkasin alles venekeelses koolis õpetama hakates, et «meie» ja «teie» rõhutamine on õpikutes päris tugevalt sees.

AUNE VALK: See avaldub pisiasjades. Näiteks: kas rääkida Vene või Nõukogude sõdurist.

UVE POOM: Kas Eestis on vaja ühtset lugu, mis peaks kõiki rahuldama?

TOOMAS HIIO: Ajalugu on igale riigile oluline selle põhjendamiseks, miks see riik üldse olemas on. Eestis tuleb tänapäeval õpetada ajalugu eesti ja vene keeles. Meie ajalooõpetus peab sellega arvestama ja probleemidega toime tulema. Mind isiklikult ei sega, kui minu venelasest naabrimees mõtleb ajaloost teisiti kui mina. Jääbki nii, et kummalgi on oma vaade, ja minu meelest pole selles midagi halba. Integratsiooni eesmärk on, et me siin rahulikult koos elaksime, ja me teemegi ju seda. Need, kes õpivad või on õppinud koolis vene keeles, ei pea tingimata eestlasteks hakkama.

Samas loodi Eesti riik rahvusriigina ja paratamatult on Eesti riigi ajalugu rahvusriigi ajalugu.

UVE POOM: Kas meie ajalooõpetus lähtub pigem rahvushuvidest või on seal ka üldinimlik mõõde ja konkreetsed negatiivsed sündmused, mis pole kaheti tõlgendatavad?

MARIA MÄLKSOO: Nõukogude Liidu perspektiivist on ju ka need sündmused mitmeti tõlgendatavad. Nemad ei lähtu rahvusriigist, vaid imperiaalsest loogikast, mis ka pole olemuslikult ebakorrektne.

Kui õpetada vene koolis Eesti ajalugu, siis ei saa ju ka õgvendada seda, mis on meie arusaam. Seda vaadet saab tutvustada ja arutleda selle üle üldises demokraatliku rahvusriigi eluõiguse perspektiivis ja loota õpilaste humanistliku teadvuse arendamisele.

Aga ma ei usu, et õnnestub sõbralikult ühte panna keskmine vene arusaam ja keskmine eesti arusaam, et kuidas II maailmasõda käis. Siin tulebki välja, et kollektiivse mälu sisu on mütoloogiline. Selleks et olla mingit tüüpi rahvus…

TOOMAS HIIO: See on usk.

MARIA MÄLKSOO: Jah, inimesed vajavad mingeid müüte. See ei ole kellelegi üllatus, et loomulikult on praegune valdav vene käsitlus II maailmasõjast äärmuslikult selektiivne.

AUNE VALK: Mis on see «meie perspektiiv»? Kas see võib olla ka Eestimaa koos siin elavate inimestega? Ma ei taha öelda, et keegi peaks taganema sellest, mis on talle oma. Samas on hästi oluline, et sa võid küll oma vaatenurgast kinni hoida, aga mõista ka teise inimese perspektiivi, tema traumat. Sama sündmust käsitlevad ühed okupatsioonina ja teised vabastamisena. Kui ma ütlen «okupant», siis ma peaksin õppima mõistma, mida see Eestis sündinud vene päritolu inimene seejuures kuuleb ja tunneb?

UVE POOM: Kui ma kohtaksin siiralt vabastamisse uskuvat inimest, siis ma küsiksin kohe, mis oli selle nii-öelda vabastaja tahtlus. Kas see oli kangelastegu? Või oli see nii, et kaks kaabakat kaklesid tänaval ja tugevam võttis kõrvalseisjate vara lihtsalt endale. Mul on tunne, et suhteliselt kerge on venelikul käsitlusel vaip alt ära tõmmata.

TOOMAS HIIO: Soovitaksin teil ennast XX sajandist lahti rebida. See konflikt on tuhat aastat vana. Kui puhkes Liivi sõda, siis Vene tsaar Ivan IV vihjas õigustusi otsides viissada aastat varasemale ajale. Kui me räägime Jakobsoni kolmest isamaakõnest (1868 ja 1870), ühest eestluse algtõukest, siis käsitletakse seda tihtilugu kontekstist väljarebituna. Samal ajal ilmusid Carl Schirreni ja Juri Samarini pamfletid. Jakobsoni kõned sündisid ajal, kui need mehed väitlesid, kas Läänemere kubermangud on põline Venemaa ala või mitte. Vaieldi, kas Läänemere kubermangudel oli toonases Vene impeeriumis eriline roll ja õigused ning millisel rahval oli õigus Läänemere kubermangude saatust määrata. See asi on meile tollest ajast kaasa tulnud.

Kaudsemalt on probleem selles, mida pole võib-olla poliitiliselt korrektne välja öelda, et Eesti riik on sündinud Vene impeeriumi eitusena. Eesti riik on ennast Venemaast lahti rebinud ja nagu me ajaloost teame, pole Venemaal sellega kunagi päriselt rahul oldud. Seal ongi konflikti juur. Kui meil elab siin hulk inimesi, kes tunnevad tugevamat või nõrgemat sidet Vene impeeriumiga, siis me ei saa demokraatlikus riigis neilt kuidagi ära võtta õigust nii tunda. Nad ei pea hakkama vägisi eestlasteks.

AUNE VALK: Aga kolmandik venekeelsetest ütleb enda kohta eestivenelane. Nende identiteet on teistsugune kui neil, kes ütlevad enda kohta lihtsalt «venelane». Mina arvan, et mälupoliitika eesmärk peaks olema, et nende inimeste hulk, kes seostavad ennast Eesti vene kultuuriga ja tunnevad selle üle uhkust, võiks olla suurem. See tähendab, et meil on Eestimaa ajalugu, mille alla sobivad ka eestivenelased. Siis on ka vastandamist vähem.

INDREK RIIGOR: Me oleme üritanud kahe kooli vahel suhteid luua – õpilased on käinud üksteisele esinemas. Silma hakkab, et Eesti venelastel on tugevad identiteediprobleemid. Nad ei saa aru, kes nad on, ja tulemuseks on kole Ameerika inglise keel, mis on segunenud vene keelega, ja Eesti Vabariik on kusagil taustal. Eesti õpilased imestavad, et kui vene õpilased tulevad esinema, miks nad laulavad inglise, aga mitte vene keeles. Kust see tuleb? Kas nad häbenevad oma venelust? Olen oma vene õpilastele öelnud, et ärge häbenege, et te venelased olete, keegi ei vihka teid rahvuse pärast. Nad ju küsivad minu käest, miks eestlased neid vihkavad.

MARIA MÄLKSOO: Me võime rääkida Eesti vene identiteedist, aga me ei saa seda tekitada selliste vahenditega, nagu näiteks Putin on taastekitanud uhkuse II maailmasõja võidu üle.
Kuidas me siis sisustaksime selle Eesti venelaste identiteedi ja annaksime sellele hea tähenduse? Ma arvan, et Eesti ei peaks rakendama samasuguseid lihtsustatud mälupoliitilisi lahendusi ega üldse mõtlema sellistes kollektiivsetes kategooriates. Inimesi tuleb õpetada oma peaga kriitiliselt mõtlema ja seda tõenäolisemalt suudavad nad teha ka adekvaatsemaid järeldusi ajaloo kohta.

INDREK RIIGOR: Alati jõutakse üksmeelele, et kõige olulisem on õpilasi ise mõtlema õpetada. Jama on selles, et eksisteerib ka seltskond, keda on väga raske õpetada iseseisvalt mõtlema.
(Üldine naer.)

UVE POOM: Isegi kui mõtlemisvõime on suurepärane, jääb küsimus standardist, mille alusel järeldusi tehakse. Kas inimesed on usu inimõigustesse omaks võtnud?

TOOMAS HIIO: Kõik taandub lõpuks sellele, mis on hea ja mis on halb. Ega mina ka praegu peast inimõiguste ülddeklaratsiooni ei suuda ette lugeda. See tuleb pigem üldise kasvatuse kaudu. Kui me nüüd võrdleme 20–25 aasta taguse ajaga, siis üldiselt on elu ju paremaks, mõistlikumaks, rahulikumaks ja sõbralikumaks läinud.

AUNE VALK: Mina väidan, et ajalootõlgendused ei ole läinud üksteist mõistvamaks.

TOOMAS HIIO: Ajalootõlgendused ei peagi olema üksteist mõistvad, nad on erinevad.

AUNE VALK: Eestlased ütlevad venelaste kohta, et nad ei tea, kuidas õige ajalugu oli, ja venelased ütlevad eestlaste kohta, et nad kirjutavad muinasjutte ja on ajaloo ümber kirjutanud. Ehk täpselt see vaade, mis meil oli Nõukogude ajal, mil teadsime, et ametlik ajalugu on vale ja kuskil on tõde.

MARIA MÄLKSOO: Samal ajal peegeldub tegelikult mõlema rahvusgrupi esindajate poolt väga objektivistlik ajalookäsitlus: kusagil on «päris» ajalugu.

TOOMAS HIIO: Ajalugu kui teadus kahtlemata võimaldabki kõige paremal võimalikul viisil üldse kindlaks teha selle õige ja tõelise ajaloo. Iseasi, kuidas inimesed sellest tahavad aru saada.

UVE POOM: Miks on nii, et ka professionaalsed ajaloouurijad Venemaalt ja Eestist ei suuda jõuda ühisele arusaamale?

TOOMAS HIIO: Nagu ütles ka Juri Merzljakov, Venemaa praegune suursaadik Eestis, kui ta siia tuli, et jätame ajaloo ajaloolastele. Ajaloolased saavad omavahel räägitud küll, aga kui riik loob komisjoni, siis on riigil mingi eesmärk ja see ei pruugi olla ajaloolaste omavaheline lähendamine.

UVE POOM: Mida vene ajaloolane endast arvab, kui ta saab aru, et võib-olla Stalin oli paha?

TOOMAS HIIO: Vene ajaloolane on elukutseline ja tema identiteeti see ei murra, tema on venelane edasi.

Venemaal on palju suundi. Näiteks üks seisukoht, mis eksisteerib poolpoliitilistes ringkondades, ütleb, et Stalin oma klikiga usurpeeris võimu Venemaal. Et Lenin ja Stalin tegelikult ei olegi Venemaa päris-asi.

MARIA MÄLKSOO: Kommunismikogemuse endast või vene olemusest eemale asetamine on ju klassikaline «ma võõrandan endast halva»-strateegia. Sa keeldud traumaatilist sündmust läbi töötamast ja ütled, et tegelikult see ei puutugi minusse.

UVE POOM: Saab ju öelda, et see puutub minu rahvusgruppi ja ma mõistan selle hukka.

MARIA MÄLKSOO: Vene mäluasutused on seda teinud ja teevad tänaseni. Aga praegu ei ole see Venemaa Föderatsioonile poliitiliselt kasulik ja selles mõttes on mälupoliitika ikkagi sedasorti poliitika, mis vormib minevikutõlgendusi vastavalt päevapoliitilistele huvidele. See pole ei identiteedi ega mingisuguse sümboolse poliitika küsimus.

AUNE VALK: Mina arvan, et mälupoliitikas ei tohiks ära unustada, et me pole oma väga kitsa vaatega muule maailmale mõistetavad.

MARIA MÄLKSOO: Asi pole kitsas vaates, vaid täiesti objektiivselt Balti riikide kahekordselt ebamugavas olukorras, kui me räägime Teisest maailmasõjast.

Euroopas on palju erinevaid kogemusi, aga laias laastus võime rääkida natukene standardsemast Lääne-Euroopa kogemusest ja Vene kogemusest. Balti riigid peavad oma arusaamist selgitama mõlemale poolele. Lääs mõistab meid selles, et totalitarism on halb ja kommunistliku režiimi all elamine ei olnud ilmselt kõige toredam, aga kindlasti ei hooli sellest piisavalt. Ma ei tea, mis on lahendus. Nii nagu me ajalugu tõlgendame, nii me sellest vajadusel räägime, aga kas me peame seda tegema rohkem ja jõulisemalt? Ma ei ole selles nii kindel. Kellele siis või mismoodi?

TOOMAS HIIO: Nojah. Kui usukuulutus muutub siin usuks endaks, siis on asjad väga pahasti.

UVE POOM: Aga kuidas Euroopa partnerid seda näevad – kas oleme praeguse doseerimise juures häirivad või on seda piisavalt?

TOOMAS HIIO: Ajalooküsimus ei ole rahvusvahelises asjaajamises nii oluline ka.

MARIA MÄLKSOO: Vähemalt Eesti-siseselt oleme ajalookäsitluse kui julgeolekuküsimuse suhtes minu arvates liiga leili läinud. Näiteks Aaviksoo avaldus psühholoogilise kaitse kohta, et me peame olema hästi kindlad ja ühtsed selles, mis me oleme, ja siis seda võimalikult koordineeritult väljapoole kiirgama. See peab paika, kui mõtleme riikidevahelisest suhtlusest kui pidevast pingeseisundist.

Ma arvan, et see ei aita laias laastus kaasa meie sisemisele kindlustundele ega mõistlikule kooseksisteerimise Eestis. Eesti mälupoliitika võiks hõlmata kriitilist ajalugu, uurimist ja sellisel kujul õppimist ja vähem müütide ettesöötmist ja eeldamist, et inimesed need omaks võtavad sel põhjendusel, et peame olema rahvusena ühtsed, kuna peame olema kogu aeg mingi nähtamatu vaenuliku frondi suhtes valmistunud.

AUNE VALK: Kui rääkida julgeolekust, siis on oluline, et me riigisiseselt mõistaksime üksteist paremini, ja teisalt, et me oleksime lääneriikidele arusaadavamad. Meil on vaja üksteisemõistmist, mitte seda, et me oleme kõik ühtselt mingisuguse asja vastu. Kui Eestil on seni mingi mälupoliitika olnud, siis minu arvates on see olnud pigem negatiivsete tulemustega ja tekitanud vastuolusid.

MARIA MÄLKSOO: Olen väga nõus Aunega, et meil võiks olla miinimumkonsensus, et on
õigus jääda vastastikku eri arvamusele ja meil võiks olla vähemalt soov teine pool ära kuulata.

Aga minu arvates näitas pronkskriis, kuivõrd õõnsad on sotsiaalteaduslikud tõdemused reaalse kriisisituatsiooni valguses. Mida me siis teeme, kui ikkagi ühel hetkel juhtub, et vend tuleb sulle vastu, kaigas käes, ehkki meil on ajalootõlgendused: ma kuulan sind ära ja sa kuulad mind ära ja me oleme väga erinevatel positsioonidel?

Ma kardan, et kui me räägime lepituslikest ideaalidest mälupoliitikas ja väga erinevate arvamuste kokkutoomisest, siis tegelikult me räägime olemuslikust poliitfilosoofilisest küsimusest. Kas on võimalik konfliktid inimeste ja kollektiivide vahel ära kaotada või on konflikt siiski loomulik olemise tingimus? Mina leian, et me võime siin sellest rääkida, aga tegelikult konflikt on ja jääb ja see võib olla ka edasiviiv.

TOOMAS HIIO: Ja mõtle, kuidas teadus, tehnika ja eriti arstiteadus sõja ajal arenevad, eks ju.
(Üldine naer.)

UVE POOM: Inimesed kalduvad eelistama oma grupi liikmeid isegi siis, kui see grupp on sotsiaalpsühholoogilises katses täiesti meelevaldselt kokku pandud. Ma mõtlen, et kui see toimub nii suvaliselt moodustatud gruppidega A ja B, kuidas see siis toimub «okupeeriti-vabastati»-skaalal?

AUNE VALK: See on ka «meie» piiride küsimus – kuhu sa grupi A ja B piiri tõmbad. Jaotume küll gruppideks A ja B, aga mingites oludes oleme kõik koos grupp C. Üks võimalus on gruppide piire vähem tähtsustada – kui oluline üldse on, et keegi on grupis A ja keegi grupis B. Ühtedele meeldib jalgpall, teistele ajalugu ja kolmandatele kaunid kunstid. See tähendab, et piire saab tõmmata hoopis teistel alustel. Mälupoliitika on see, et kuivõrd me rõhutame üht või teist identiteeti ja kuivõrd me ütleme, et sa oled nüüd A ja järelikult ei saa olla B. Me arvame, et see on meil väga olemuslikult sees, aga tegelikult tuleb see ikkagi kooliõpetuse ja meedia kaudu. Kindlasti tuleb selline eristamine ka kodust, aga kuidas ta koju jõuab?

INDREK RIIGOR: Ega ei saa enam koolis midagi muuta, kui on kodus väga tugevalt ära räägitud asjad, ükskõik mis teemal.

TOOMAS HIIO: «Meie» ja «teie» puhul on tähelepanuväärne, et mitmesugused autorid on juba alates 19. sajandist tähelepanu juhtinud eestlastele eriti iseloomulikule individualismile. Kui hakatakse rääkima grupiidentiteetidest, siis kollektiivsetel rahvastel on teatav eelis.

AUNE VALK: Eestlaste identiteet on tugevam kui Eesti venelaste identiteet...

TOOMAS HIIO: Just sellepärast, et Eesti venelased on pisut segadusse sattunud oma olukorras. Enamik neist on siia sattunud pärast Teist maailmasõda või on nende lapsed. Neil oma päritolumaal võib-olla ei olegi enam kedagi. Nad olid Nõukogude kodanikud. Ja nüüd hakkasid eestlased siin äkki tegema mingisugust oma riiki, nende kodumaal. See ongi nende valitud kodumaa – nad tulid ju siia selleks, et jääda või on siin sündinud.

AUNE VALK: Kui kümme aastat tagasi olid eestlaste identiteedi piirid väga selged ja tugevad, siis nüüd on eestlaste identiteedi piirid muutunud avatumaks. Aga samas on viimase kümne aastaga just noorte venelaste etnilise identiteedi piirid muutunud tugevamaks. Mina näen selles ohumärki. Arvan, et see on puhtalt Eesti olematu või vale mälu- ja identiteedipoliitika tagajärg – et me ei rõhuta nii palju riigi ühtsust või riigi kodanike ühtsust, vaid räägime ikkagi etnilisest grupist, eestlastest väikese tähega, mitte Eesti kodanikest või elanikest.

Kui me vaatame integratsiooni monitooringut, siis ühed kriitilisemad Eesti riigi suhtes on need noored, kes räägivad hästi eesti keelt. Meil on terve hulk venekeelseid Eesti-meelseid vanemaid inimesi, kes õnneks ei loe eesti meediat või nad ei saa teada, mida nende kohta öeldakse. Nad ei saa teada, et nemad on «nemad». Nad usuvad sellesse riiki.

Üks vene tudeng ütles, et kui ta loeb eesti meediat, siis on tal tunne, nagu piiluks lukuaugust sisse. See on sama, mis Indrek ütles ajalooõpetuse kohta, et esmapilgul tundub, justkui oleks kõik väga neutraalne, aga kui suudad ennast asetada teise positsiooni, siis saad aru, et kõik ei ole nii neutraalne. Kui me räägime «meiest», siis me tegelikult ei mõtle «meiet» laialt, vaid mõtleme «meiet» kitsalt.

UVE POOM: Ühtpidi kõlab mälupoliitika totalitaarselt ja riiklik koordineerimine tundub olevat vastukarva. Samas võiks mingisuguseid hoiakuid justkui juurutada: tolerantsust, enda distantseerimist mineviku kuritegudest. Kas seda peakski tegema mingisugune ümarlaudlik seltskond või see peaks toimuma iga juhtoina enda peas?

TOOMAS HIIO: Toonitaksin teadmise eelistamist arvamusele. Esiteks hoiad aega kokku, ei räägi asjadest, millest sa ei tea.

AUNE VALK: Ütlesid, et on hea, kui poliitikat ei ole. Kui ütleme, et poliitikat ei ole, siis tegelikult on olemas varjatud või mittesõnastatud poliitika. Ma arvan, et parem on, kui poliitika on olemas avalikult.

MARIA MÄLKSOO: Ma arvan, et Eestil siiski on olnud läbi kahe viimase kahe aastakümne suhteliselt sirgjooneline mälupoliitika. Iseasi, et seda pole nii sõnastatud. Sellel on olnud ka oma õiguslik mõõde ja monumentaalne mõõde. Kas või tähistamiseks valitud tähtpäevades avaldub, milline mälupoliitika meil on.

UVE POOM: Kas see tundub olevat mõtestatud, vaatab see kuhugi ettepoole või lihtsalt sedastab hetkeemotsioone?

MARIA MÄLKSOO: Laias laastus ta on ikkagi kõige rohkem olnud selle väljendus, et Eesti riik on eesti rahva ellujäämise projekt.

TOOMAS HIIO: See on ka põhiseaduses kirjas, muide.

UVE POOM: Mulle tundub, et see poliitika ise rajaneb ikkagi vaikivatel eeldustel, et mõned tuntud ajaloolased on üht ja teist kirjutanud...

TOOMAS HIIO: Ei-ei-ei! Eestis on olnud ka ametlikku ajaloopoliitikat. Kui Päts oli president, siis propagandatalitusel oli ettevõtmisi selles suunas. Siia juurde võiksime arvata ka näiteks Jüri Uluotsa teose eestlaste muistsetest lepingutest, mis rõhutas, et Eesti riiklus küll sündis aastal 1918, kuid selle juured on kaugel minevikus. Kuigi uuemal ajal pole olnud ametlikku ajaloopoliitikat, on siiski Lennart Meri kaudu tuntuks saanud mõtted, kuidas me 5000 aastat siin oleme olnud, ja mitmed asjad, mida Meri välja ütles. Ta tegi teadlikult ajaloopoliitikat. Tema eesmärk oli eestlust tugevdada ja kinnitada, meie usku süvendada oma kõnedes, filmides ja raamatutes. Nii et me ei saa öelda, et mälupoliitikat pole üldse olnud. Oli ka kriitikuid – meil on ju kogu aeg olnud ajakirjanduses väitlus Lennart Meri ajalooliste ideede vastu. Samas, tänapäevani tsiteeritakse Meri kõnesid just nimelt ka ajaloopoliitilistes nüanssides.

UVE POOM: Kas ikkagi võiks olla ka mingi ajaloopoliitika dokument, riiklik või kodanikuühiskonnas kokku lepitud?

TOOMAS HIIO: Ei ole tarvis. Minus tekitab teatavat pelgust, kui ma kuulen, et keegi tahaks veidi organiseerida meie mälupoliitikat ja mineviku mäletamist. Eesti poleks esimene, seda on juba mujal tehtud.

Aastal 2003 pühendas ajakiri Osteuropa erinumbri ajalookäsitlustele Kreekast kuni Tallinnani (Osteuropa 7/2003 – http://dl.oe.dgo-online.org/issues/dl/0307en.pdf). Sealt saime teada, et 21. sajandi alguseks oli näiteks Dnestri-äärsel vabariigil juba mitmeköiteline ajalugu valmis kirjutatud. Oma ajalookäsitlused olid Jugoslaavia riikidel.

Ukrainas, muuseas, tehti president Juštšenko ajal ametlik soovitus – ma ei tea, kas see on ajaloopoliitika või mälupoliitika –, milliseid tähtpäevi tuleb tähistada, mis on Ukraina ajaloo mõte, kuidas Ukraina ajalugu tõlgendada ja nii edasi.

Kui me vaatame neid riike ja rahvaid, kes on selles suunas jõuliselt ja aktiivselt tegutsenud, siis me võib-olla ilmtingimata ei taha elada nii, nagu nemad elavad.

Aune Valk: Viimase kümne aastaga on just noorte venelaste etnilise identiteedi piirid muutunud tugevamaks. Mina näen selles ohumärki.
Aune Valk. Sotsiaalpsühholoog. Programmi koordinaator haridus- ja teadusministeeriumis.

Toomas Hiio: Minus tekitab teatavat pelgust, kui ma kuulen, et keegi tahaks veidi organiseerida meie mälupoliitikat ja mineviku mäletamist. Kui me vaatame neid rahvaid, kes on selles suunas jõuliselt tegutsenud, siis me võib-olla ilmtingimata ei taha elada nii, nagu nemad elavad.
Toomas Hiio. Eesti Mälu Instituudi juhatuse liige. Eesti sõjamuuseumi teadusdirektor.

Indrek Riigor: Ma märkasin alles venekeelses koolis õpetama hakates, et «meie» ja «teie» rõhutamine on õpikutes päris tugevalt sees.
Indrek Riigor. Eesti Ajaloo- ja Ühiskonnaõpetajate Seltsi esimees. Ajaloo-, ühiskonnaõpetuse ja filosoofiaõpetaja Tallinna Nõmme gümnaasiumis ja Kesklinna vene gümnaasiumis

Maria Mälksoo: Kui me räägime lepituslikest ideaalidest mälupoliitikas, siis tegelikult räägime olemuslikust küsimusest: kas on võimalik konfliktid inimeste ja kollektiivide vahel ära kaotada või on konflikt siiski loomulik olemise tingimus?
Maria Mälksoo Tartu Ülikooli riigiteaduste instituudist on mälupoliitikaga tegelenud oma uurimistöös.

Kommentaarid

Mälupoliitika – mis see on ja kas seda on vaja juhtida?

Märksõnad