Esseist Ilmar Raag kirjutab, et Eesti ei ole maa ja rahvas, vaid pigem ideaalne kogumik. Kuid mitte kõigile ei pruugi kriitika positiivne programm kohale jõuda ja nende arusaamise plaat jääb hüplema halanoodil.
Ilmar Raag: kui meelelahutusse ilmub riigi kriitika
16. juuni 2012, 15:17
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ühes tavaliste inimeste seltskonnas arutati hiljuti telesarja «Alpimaja». Muu hulgas häiris mõningaid inimesi Eesti kõrgemate riigitegelaste kujutamine, mis oli omamoodi üllatav, sest meedia ja eriti selle suhtlusvõrgustike pool on niigi täis räiget kriitikat meie riigijuhtide aadressil.
Ometi tundus osale «Alpimaja» kritiseerijatele, et see, mis on talutav kommentaarides, o n lubamatu telesarjades, ja just seetõttu loobus osa neist sarja lõpuni vaatamast. See väide tundus olevat veidi näpust imetud, kuid tõsi on see, et me võime praegu jälgida riigi kuvandi muutumist meie meelelahutustööstuse peegelpildis. Millest see siis kõneleb?
Kunst on alati oma ajastu peegeldus, ehkki mitte alati seepärast, et kunstnikul on teravam sotsiaalne närv. Ajastu võib teoses ilmuda ka läbi sunni- või rahastusmeetodite. Näiteks Sixtuse kabeli freskod olid ju Michelangelol tellimustöö, mitte kunstniku vaba vaimu purse, mille peale ta kirjutas projekti, et siis kusagilt fondist raha saada. Ajastut võib otsida ka läbi alateadvuslike vihjete.
Näiteks on filmi sotsiaalajaloos täheldatud, kuidas prantsuse sõjajärgsetes filmides puudub tugeva noore mehe kuju. Selle asemel on seal küllaga naisi ja vanaisasid. See kõik langeb Prantsusmaa ajaloos ühte arusaamisega, et II maailmasõjas põrus prantsuse noorte meeste ehk isade põlvkond.
Nad kapituleerusid sakslaste ees, vastupidiselt vanaisade I maailmasõjale, kus Prantsusmaa loeb ennast sõja tegelikuks võitjaks. Ameerikas on samamoodi usutud, et Vietnami sõja meeleolud on üheks põhjuseks, miks 70ndatel kerkis esile ridamisi katastroofi- ja õudusfilme, vastandina Reagani-aegsetele võitvatele märulikangelastele (Silvester Stallone, Arnold Schwar-zenegger, Bruce Willis jne).
Nüüd aga on meil lühikese vaheajaga esimest korda uuel iseseisvusajal ilmunud peavoolukultuuri korrumpeerunud ja läbikukkunud riigijuhtide kujud. Kõigepealt telesarjas «Riigimehed» ja seejärel «Alpimajas». Meil on varem olnud pahatahtlikke politseinikke, hingeta ärimehi, südametuid ametnikke ja muidu kaabakaid poliitikuid, kuid varem ei ole meil kujutatud ebaausalt toimivat riiki. Üllatusena ei tohiks see paista, sest need kaks näidet on kui sama haiguse sümptomid.
Selleks on üldine võõrandumine koos umbusuga riigi vastu, millest on ajakirjanduse vahendusel juba palju räägitud. Küll aga tõstatub küsimus, kas korrumpeerunud riigi kunstiline kujutamine ei süvenda järsku niigi ebakindlaid meeleolusid riigis, täpselt samuti nagu, kardetakse vägivalda näitates vägivalla suurenemist ühiskonnas. Ühel hetkel on igas ühiskonnas puriste, kes nõuavad pühaduse säilitamist mõne mõiste suhtes. Olgu selleks siis lipp, religioon või midagi sarnast.
Meedia mõju küsimusele üheselt vastata ei saa. Seda kõikide nende meelepahaks, kes sooviksid rakendada üheselt mõistetavaid lihtsaid reegleid. Võtame meedias näidatava vägivalla mõju uurimise viimasel 50 aastal.
Ühelt poolt tsiteeritakse sellistes väitlustes alati krestomaatilist Albert Bandurat ja tema sotsiaalset õppimise teooriat, mille kohaselt inimene õpib maailma eeskujusid jäljendades. See väide tundub väga loomulik ja iga inimese isiklikku kogemust toetav. Teisest küljest on aga Bandura kriitikud leidnud, et inimeste käitumise psühholoogilised põhjused on liiga mitmekesised, et neid taandada vaid ühte tüüpi stiimulitele.
Kuulus on üks Bobo nuku katse anekdoodisarnane kriitika. Selles katses näidati lastele televiisorist teises toas inimesi, kes peksid üht nukku. Veidi hiljem, kui lapsed sattusid ise nukuga samasse tuppa, lõid ka nemad seda.
Kuid hiljem, kui üks lapsevanem tuli oma lapsele sinna laboratooriumisse järele, osutas laps sellele toale, kus Bobo nukk asus, ja sõnas: «Näe, seal toas on nukk, mida me peame lööma.» Teiste sõnadega tajusid lapsed ära, mida teadlased neilt eeldasid, ja püüdsid seejärel käituda täiskasvanutele meelepärasel viisil.
Ka Bandura ise on modereerinud oma väiteid, alustades sellega, et iga eeskuju ei jäljendata ja eelkõige jäljendatakse eeskuju mudelit, mis on niigi sarnane vaatleja mudelväärtustega. Seega on võimalik, et inimene vaatleb mingisugust käitumismudelit ja salvestab selle lihtsalt oma mällu, ilma seda kordamata, sest vaadeldud tegu läheb vastuollu tema maailmavaatega.
Õpetlik on ka lugu «Klassi» filmi jäljendamisega. Mäletatavasti kajastas meedia juhtumit, kus ühes Eesti maakohas sundis üks poiss nooremat poissi oraalseksile, nii nagu ta oli näinud seda filmis «Klass». Seos oli ilmne, aga samal ajal ei rääkinud meedia sugugi, et nimetatud poiss oli erivajadustega koolis juba ammu tuntud kui vägivaldne ja probleemne laps.
Mis tähendas, et film «Klass» ei provotseerinud vägivalda, kuid andis seekord kassipõletamise või möödasõitvate autode kividega loopimise asemel poisi vägivallaimpulsile ühe konkreetse vormi. Seega ei ole meedia kõikvõimas, sest ta ei mõju kõikidele ühtemoodi, ent ta võib teatud grupil aktiveerida tunge, mis neis inimestes on niigi olemas. Kõik sõltub eelhäälestusest.
Kummatigi võib meedia mõju vaadelda ka veel ühe teise nurga alt. Üks mõjukamaid tänapäeva meediavägivalla uurijaid George Gerbner näiteks ei usu, et meedia kutsub kodanikes esile agressiivsuse, kuid selle asemel süvendavad igapäevased krimi- ja terroriuudised arusaama, et me elame kurjas maailmas, ehkki reaalse vägivalla oht võib olla oluliselt väiksem näiteks liiklusõnnetuse ohust. Kui ei midagi muud, on see siiski stressi allikas.
Asetagem see diskussioon nüüd riigi kujutamise konteksti. Kuritegeliku riigi kujutamine kahtlemata tekitab kõverpeegeldust, kus riik hakkab paistma kuritegelikumana, kui tegelikult on. Sest ei tehta ju ajakirjandusuudiseid, telesarju või filme kõikidest nendest juhtumitest, kus riigijuht on käitunud nii, nagu peab.
Näiteks keeldunud altkäemaksust või muust meeleheast. Ja nüüd kujutleme kas või teoreetiliselt, et on olemas aus poliitik. Kas tal üldse on võimalik usutavalt väita, et ta on aus? Või mõnel ausal sportlasel ütelda, et ta ei tarvita dopingut, ilma et meediatarbijad parastavalt naerma ei purtsataks.
Vestlesin kord ühe brasiillasega, kellele kiitsin selliseid filme nagu «Jumala linn» ja «Eriüksus», mis olid Euroopas saanud filmifestivalidel ka kõrgeid auhindu. Mõlemas filmis kujutatakse elu Brasiilia äärelinnades favela’des, kus riik ei toimi ja lokkab kuritegevus.
Minu vestluskaaslane oli väga pettunud, sest tema Brasiilia ei sarnane sugugi nende filmidega, ja ta arvas, et need filmid kujundavad Brasiiliast vale mulje. Ma jäin vägagi mõttesse, sest nende filmide stiil oli väga usutavalt dokumentaalne.
Jah, nende filmide mõjul ma uskusin, et Brasiilias on muu hulgas ka need probleemid, aga minu lugupidamine selle maa vastu tõusis ometi. Kas või seetõttu, et nad on valmis nii ausalt rääkima oma probleemidest, sest miski ei ole naeruväärsem kui enda peitmine roosa fassaadi taha.
Nõukogude meedia oli ju vägagi kontrollitud, nii et me seal iial ei näinud korrumpeerunud riigijuhte või kuritegelikku armeed, aga sellest hoolimata see riik lagunes. Samal ajal on Hollywoodis valminud ridamisi filme, kus president on peakonspiraator, mõrvar või muul viisil kurjategija, aga riigile ei näi see mõjuvat.
Paradoksaalsel kombel on Nixon tagandatud presidendina tunduvalt enam kunstis käsitlust leidnud, kui mitmed väiksemate skandaalidega presidendid. Ameerikas on valminud ka filme, mis panevad tõsiselt kahtluse alla riigi välispoliitika ja peetud sõdu, aga ikkagi ei murra see riiki. Iga riik on nii tugev, kui palju ta julgeb ennast peavoolu meelelahutuses kritiseerida.
Seega võib fakti nentimise tasandil arvata, et «Riigimehed» ja «Alpimaja» kujutatud sümptomaatiliselt meie riigis arengustaadiumit, mil poliitika on rahvalikus fantaasias aktsepteeritud korrumpeerununa.
See ei ole traagiline, sest samasuguste motiivide esinemine lääneriikide peavoolukultuuris ei tähenda nende riikide langust, aga teatud süütuse kaotust kindlasti. Edaspidi on meie kultuuri pärisosaks vajadus päästeventiilide järele, et provotseerida väikseid skandaale, mis aitaksid ära hoida suuremad katastroofe.
Kindlasti süvendab niisugune kultuur teatud inimestes ka usku riigi läbikukkumisse ühes võõrandumisega, samal ajal kui teiste jaoks on kriitika maailmaparandamise eeltingimus.
Nende kahe hinnangu kooseksisteerimine ei ole valutu. Kaalukeeleks on küsimus, kas neis peavoolu lugudes on olemas ka oma positiivne programm. Sama küsimuse võib esitada ka NO99 etenduste järel, ehkki teater ei ole ulatuselt kaugeltki nii mõjukas kui elektrooniline meedia ning teatriskäijad tajuvad ka kriitikat veidi teistmoodi.
Kõik need lood sisaldavad ju omamoodi valmielemente, kus lõpuks esitletakse ideed paremast homsest. Kokkuvõttes tähendab see, et Eesti ei ole maa ja rahvas, vaid pigem ideaalide kogumik. Eesti ei ole maa, vaid idee. Tõsi on ka see, et mitte kõigile ei pruugi kriitika positiivne programm kohale jõuda ja nende arusaamise plaat jääb hüplema halanoodil.