FOTO: Urmas Nemvalts

Koolivaheaegade teema kipub olema emotsionaalne. Kui paari aasta eest pakkus üks lapsevanem arvamusartiklis, et traditsioonilist koolivaheaegade jaotust võiks Eestis muuta, avaldasid mitmed oponendid teravalt pahameelt, rääkimata sellest, et terve hulk selle loo juurde kirjutatud anonüümseid netikommentaare tuli nende sündsusetu sõnakasutuse tõttu kustutada.


Nüüdseks on mõttevahetus kooliaja ja vaheaegade teemal muutunud igati salongikõlblikuks ning see on juba iseenesest väärtuslik. Traditsioone ei tasu tõesti uisapäisa kõrvale heita, ent neisse ei tasu ka takerduda, välistades küsimist, kas need ikka tõepoolest aitavad meil oma elu parimal võimalikul moel korraldada.

Eesti koolijuhtide ühendus tegi haridusministeeriumile ettepaneku lubada põhikoolidel kehtestada nelja õppeveerandi asemel viis õppeperioodi. Praegu on veerandid erineva pikkusega ning kevadtalvel napib õpilastel puhkeaega. Üksiti tähendab aga nii-öelda suusapuhkuse lisamine seda, et samavõrra hammustatakse suvevaheaja algusest päevi koolitööks.

Vaheaegade täpse aja üle otsustamise saab panna näiteks koolide hoolekogude ülesandeks. Üks demokraatliku elukorralduse kandev põhimõte on, et otsuseid langetatakse inimesele võimalikult lähedal asuval tasandil.

Järelikult peaks olema väga veenvad põhjendused, miks üldse peab vaheaegade kalendri kehtestama senisel kombel üleriigiliselt ning ei saa seda otsust jätta omavalitsustele või siis tõesti koolide hoolekogudele, kus on esindatud nii lapsevanemad kui ka volikogude liikmed.

Kuidas vaheaegade jaotus mõjutab laste heaolu ja õpitulemusi ning mis on mõistlik kooli töökorralduse seisukohalt, võiks just olla kooli juhtkonna ja hoolekogu hinnata ja otsustada.

Kindlasti on võimalik leida argumente ka senise ühtse koolikalendri poolt. Näiteks ühistransporti võib olla raskem korraldada, kui koolisõitude aeg pole ennustatav. Samas on ses asjas ilmselt erinevusi suuremate linnade ja maapiirkondade vahel.

Rocca al Mare kooli direktor ütles tabavalt, et suurim muutuste takistus on müüt, et suvel pole võimalik õppida. Tõsi, ükskõik kui väike suvevaheaja lühendamise idee on siiani põrkunud väga sõnaka vastuseisuga.

Demokraatlikus ühiskonnas on meil kahtlemata võimalus kinni hoida traditsioonidest, kui me nii tahame ja otsustame – isegi siis, kui see on mingite kriteeriumide järgi ebamõistlik.

Siiski võiks ka enne niisuguseid otsuseid asjalikult arutada. Ja arutlemise raudreeglist järeldub, et isegi traditsiooni headust ei saa tõestada lihtsalt öeldes: see on traditsioon.