Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar
Saada vihje

Argo Ideon: IT-ime tume külg

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Argo Ideon
Argo Ideon Foto: Toomas Huik

On väga tore, et Eestis leidub inimesi, kes suudavad leiutada ja teoks teha ülemaailmseid projekte. Eriti selliseid, mis kasutavad uusimat tehnoloogiat ja põhjalikke teadmisi ning võimaldavad ka teenida miljoneid. Meil on Skype ning on idufirmasid, kes nuputavad värskemate ideede kallal. Riigijuhtidele meeldib samuti väga Eesti IT-edulugu tutvustada.


Kuid selles narratiivis on oma hämaram pool, mis võistleb Eesti tuntuks tegemisel harjunult presenteeritava innovaatilise klantspildiga. Ka seal tegutsevad kindlasti osavad ja kaugeltki mitte rumalad inimesed. Sest nagu on kunagi öelnud Olari Taal, loll ja tema raha lähevad kiiresti lahku.

Need on head spetsialistid, kel nagu startup-kultuuriski peas hoopis rohkem ambitsioone kui mingi kohaliku ettevõtte IT-osakonnas kasutajatoe pakkumine.

Tavaliselt on aga neil vene nimed – sellest tõigast ei peaks järeldama vist muud, kui et konkreetsete inimeste head potentsiaali ei ole osatud mõistlikuks arenguks ära kasutada.

Sestap on nad korraldanud rahateenimist viisi, mis ühel hetkel toob kaasa kokkupõrke seadusevalvuritega. Ning mitte üksnes Eesti omadega, vaid ka ookeanitagustega, kus ollakse nende tegevusest väga häiritud.

Kui see häiritus võtab ühel hetkel konkreetse vormi arestide, läbiotsimiste ja konfiskeerimiste näol, siis ei ole enam palju kasu isegi hangitud raha paigutamisest kinnistutesse või väljalaenamisest kiirlaenufirma kaudu.

Raske on ennustada, mis Eesti ja USA kohtutes «kummituskliki» (Ghost Click) kaasusest lõpuks saab. Seni teadaoleva põhjal on tegu keeruliste skeemidega, mis hõlmavad mitut riiki nii IT-nüansside kui teenitud raha liikumise poolest. Kuidas see kõik paragrahvidega ära kirjeldatakse ja millised kuriteokoosseisud kohtupingis tõenditega kaetakse, oleks tänamatu ennustada isegi kogu faktoloogiat tundes.

Avalikkus aga teab seda juhtumit paratamatult killustatud kujul. Suhteliselt usutav, et kohtulahenditeni jõudmise aega tuleb siin mõõta aastate, mitte kuudega.

Ühe järelduse võivad internetis valgustkartvaid teenimisvõimalusi plaanitsevad nutikad pead küll teha: Eesti ei ole koht, kus saab nende asjadega rahulikult lõputult toimetada. Kui jalgealune kuumaks muutub ning teid tahetakse näha lääneriikide asutustes, mida tavaliselt siinmail ainult filmidest teatakse, siis nende eest pääseda ja varjuda siinmail tõenäoliselt ei õnnestu.

Mis siis, et teisel pool ookeani mõistetakse õigust teistsuguste reeglite järgi ja võidakse ka sajaks aastaks vanglasse saata. Kes millegi seesugusega tegelda kavatseb, valib tulevikus asupaigaks pigem Venemaa.

Tagasi üles