/nginx/o/2012/03/26/1026306t1hae97.jpg)
Euroopa Komisjoni president Jose Manuel Barroso kirjutab, et ei möödu päevagi ilma, et ajakirjanikud, poliitikud ja majandusteadlased võtaksid sõna Euroopa majanduskasvu algatuse teemal. Algatuse eesmärk on ühendada usaldusväärne riigi rahandus, põhjalikud struktuurireformid ja sihtotstarbelised investeeringud. Seda mitte ainult riiklikul tasandil, vaid kogu ELis.
Euroopa Komisjoni ettepanek ELi tulevase eelarve ehk 2014.–2020. aasta finantsraamistiku kohta ei seisne üksnes tulevaste kulupiiride seadmises. See sisaldab ka uusi ideid ja eeskirju, mis võimaldavad kasutada maksumaksja raha tõhusamalt ning tuua seeläbi kasu 500 miljonile Euroopa elanikule, ligikaudu 100 000 kohalikule ja piirkondlikule omavalitsusele ning miljonitele väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele. Samuti on oluline tähele panna, et ettepanekuga antakse liikmesriikidele uus abivahend majandusreformide ja sihtotstarbeliste investeeringute teostamiseks ja eelarve arukaks konsolideerimiseks.
Konkurentsivõime ja struktuurireformid
EL peab tagama, et konkurentsiprobleemidega tegeletaks ja et nendest ülesaamiseks vajalikud struktuurireformid viiakse ellu aegsasti. See ongi ELi uue majandusjuhtimise mudeli ja uute kulueeskirjade mõte.
Uue juhtimismudeli raames on kavas uuendada ka ühtekuuluvuspoliitikat, seades struktuurifondide ja ühtekuuluvusfondi kasutamise lahutamatuks tingimuseks majanduskasvu toetavate struktuurireformide teostamise. See saavutatakse nn partnerluslepingute kaudu, mille aluseks on «piitsa ja prääniku» põhimõte. Juhul, kui liikmesriik jätab partnerluslepinguga ette nähtud vajalikud struktuurireformid ellu viimata, peatatakse maksete tegemine teatavatest ELi fondidest (ühtekuuluvusfondist, struktuurifondidest, maaelu arengu fondist ja kalandusfondist – mis moodustavad üle 40 protsendi ELi eelarvest).
Sihtotstarbelised investeeringud
Struktuurireformidel on küll ELi majanduskasvu strateegias väga tähtis koht, kuid ainult nendest ei piisa. Selleks et jõuda majanduskasvuni, tuleb mahajäänud majandusega liikmesriikides teha investeeringuid moderniseerimisse.
Paljud ei pruugi teadagi, et suures osas liikmesriikides on investeeringute peamiseks tõukejõuks ELi eelarve. Ainuüksi ühtekuuluvuspoliitika abil kaasatakse tohutu hulk avaliku sektori investeeringuid kõikidelt valitsustasanditelt. Mõnes Lõuna-Euroopa liikmesriigis tulenevad ühtekuuluvuspoliitikast 35–50 protsenti kõikidest avaliku sektori investeeringutest, paljudes uutes liikmesriikides aga on see näitaja isegi 70 protsenti või enam.
Samuti on ettepaneku kohaselt kavas investeerida tulevasest ELi eelarvest oluliselt rohkem teadustegevusse ja innovatsiooni, energiatõhususse, haridusse ja taristusse, nagu on sätestatud aruka, kaasava ja jätkusuutliku majanduskasvu strateegias «Euroopa 2020».
Võtkem näiteks Euroopa Ühendamise Rahastu, mille eesmärk on aidata rahastada suuri piiriüleseid transpordi-, energia- ja IKT-projekte, et rajada puuduvad ühendused Euroopa peamises majandustaristus, millele toetub meie 500 miljoni tarbijaga siseturg. Sellele rahastule on ettepanekuga ette nähtud 50 miljardit eurot. Ka Saksamaa uus energiapoliitika, mis põhineb nn energiapöördel (Energiewende), näitab ilmekalt, kui oluline on teha ulatuslikke investeeringuid uutesse võrkudesse, kaasa aevatud piiriülestesse energiavõrkudesse. Kui ei oleks ELi eelarvet, siis jääksid sellised piiriülesed investeeringud tegemata ja näiteks elektrienergiat ühest Euroopa otsast teise tarnida ei oleks võimalik.
Tulevase ELi eelarve eesmärk on ka suurendada finantsvõimenduse osakaalu, eelkõige Euroopa projektivõlakirjade abil, mis toetavad põhitaristute rahastamist.
Kas eelarve konsolideerimine on ohus?
Võidakse väita, et esitatud majanduskasvu algatus seab ohtu eelarve konsolideerimise. Ent see seisukoht on ekslik. Esiteks moodustab ELi eelarve kõigest 1 protsendi ELi SKTst ja alla 2,5 protsendi ELi avaliku sektori kulutustest ning ei ole seega osaline liikmesriikide eelarve tasakaalustamatuses. Teiseks motiveerivad ELi uued eelarve-eeskirjad paremini kinni pidama eelarve aruka konsolideerimise põhimõtetest.
Peaaegu kõik liikmesriigid ja Euroopa Parlament leiavad, et komisjoni ettepanek loob läbirääkimisteks hea aluse. Osa liikmesriike soovivad siiski komisjoni kavandatud eelarvet kõnealuse seitsme aasta jooksul vähemalt saja miljardi võrra kärpida. Seejuures tahavad mõned vähendada just nende poliitikavaldkondade kulusid, mis annavad Euroopa majanduskasvu kõige suurema panuse ja milleks on ühtekuuluvuspoliitika, teadus- ja arendustegevus ning Euroopa Ühendamise Rahastu.
Kas see on ikka Euroopa majanduse praegusi vajadusi arvestades mõttekas? Meie arvates mitte. Kui võtta arvesse, et soovitud kärbe moodustab ainult 0,084 protsenti ELi SKTst, siis ei tohiks ühegi liikmesriigi rahanduse usaldusväärsus sellest küll kuidagi sõltuda.
Kokkuvõtteks
2014.–2020. aasta finantsraamistiku ettepanek on üks Euroopa majanduskasvu tegevuskava nurgakive nii keskmises kui pikas perspektiivis. ELi uute kulueeskirjadega tagatakse ühtaegu eelarve arukas konsolideerimine, investeeringute rahastamine ja struktuurireformid. See on parim retsept Euroopa majanduskasvu toetamiseks.
Kas esitatud kava saab veelgi täiustada? Kindlasti saab ning me kuulame kõik ettepanekud ja ideed alati huviga ära. Kuid olgem ausad – mitmeaastase finantsraamistiku ettepanekul on majanduskasvu ja töökohtade loomise tegevuskavast sügavam tähendus. Kuna ELi on praegu tabanud suurim kriis alates tema loomisest, panevad finantsraamistiku läbirääkimised otsustavalt proovile liidu võime ühiselt tegutseda ja mõjutavad tema tulevikku.