Taanis, Inglismaal, Soomes ning Singapuris elanud ja õppinud majandusekspert ja ettevõtja, Arengufondi eksjuht Ott Pärna kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et võõrkeelte õppimist peaks alustama juba lasteaiast. Samuti leiab ta, et vene keele oskus on üks Eesti elanike suuremaid konkurentsieeliseid maailmas läbilöömisel.
Kui keeleõppest tõsisemalt rääkida, siis vastuseks küsimusele «gde nos» (Где Нос), vastab mu väike tütar Yoko käeviipega oma ninale. Seda tänu toredale hoidjatädile Larissale, kes temaga vene keeles kõneleb.
Ma ei ole lastepedagoog ega keeleteadlane, kuid samas üsna veendunud, et emakeelega võrdsel tasemel keelerääkimise oskus (inglise keeles native speaking) omandatakse just enne kooliminekut, veel parem kui samaaegselt üldse rääkima õppimisega. Kõik hiljem õpitu jääb paratamatult konarlikuks ja aktsendiga.
Seega kutsun ma üles tõmbama Postimehe debatti koolis õpetatavatest keeltest varasemaks, vähemalt lasteaia tasemele.
Koolis õpetatavate keelte osas soovitan lähtuda kolmest vaatevinklist. Esiteks, mis on meie loomulik konkurentsieelis. Teiseks, millised kogukondi me enda ümber tulevikus näha soovime. Ja kolmandaks, millised on meie ambitsioonid maailmas läbilöömisel. Inglise keele oskus on tuleviku edukas Eesti asjaajamise mõttes iseenesest mõistetav – seda nii ettevõtja kui ka linnakodaniku poolt vaadatuna.
Esimesest küljest väärib esile tõstmist kahtlemata vene keel. Väljaspool SRÜd on minu teada vaid kolm riiki, kus umbes pool rahvastikust räägib vene keelt. Eesti on üks neist, teised kaks Läti ja Leedu. Hästi rumal oleks oma loomulik konkurentsikeelis maha mängida.
Nii Euroopas kui Aasias otsitakse tikutulega inimesi, kes vene keelt ja kultuuriruumi mõistavad (nt hariduse, tehnoloogia või majanduse vallas). PS! Koos keelega tuleb ka kultuuriruumi tundma õppida, sõpru-tuttavaid hankida ja veel parem, kui mingi osa oma elust vastavas keskkonnas veeta.
Teisalt, kahaneva inimeste arvu tingimustes peaks me ühiskonnas läbi arutama, keda enda kõrval pikemas perspektiivis elamas ette kujutame. Niikuinii keegi tuleb – parem enda jaoks ette läbi mõelda. Ning siis mis muud kui soovitud arengu toetamiseks teadlikult oma inimestele vastavaid keeli õpetama (nt soome, rootsi, läti keel). Luksemburgis näiteks peeti sellist arutelu aastakümneid tagasi ja tänaseks on seal päris suur portugallaste kogukond.
Kolmandaks, kui enne või paralleelselt inglise keelega teiste Euroopa keelte õppimine (saksa, portugali, hispaania) suurendab keeletundmist laiemalt, siis mingi osa fookust tuleks panna ka aasia keeltele.
Näiteks ainuüksi Hiinas on 40 000 haiglat, mis oma juhtimist ja tehnoloogiaid kaasajastada tahavad. Kuid keelt oskamata Hiinas haiglat ei juhi ning nendega edukat äri ei tee.
Selleks, et eeskuju nakataks, õppis Arengufondi juures üksvahe kümmekond eri valdkondade inimest hiina keelt, mõni neist tänaseks juba üht-teist räägib. Ka on mul hea sõber Raul abielus jaapanlannaga ja olen tema peale üksjagu kade, just keeleoskamise ning Jaapani kultuuri tundmise pärast.
Kui tulla tagasi algusesse – mida rohkem keeli suus ja mida varasemas eas, seda parem. Ja lisaks Euroopale tasub heita pilk kaugematele kasvupiirkondadele, nii Aasiasse, Lõuna-Ameerikasse kui ka mustale mandrile.
Ajakirjanik Hanneli Rudi kirjutas esmaspäevases Postimehes, et eesti koolis võiks esimeseks võõrkeeleks olla kas vene, saksa või prantsuse keel, sest nende omandamine on meie laste jaoks inglise keele õppimisest raskem.
Inglise keel võiks tulla tema nägemuses alles teise võõrkeelena näiteks kuuendas klassis, kusjuures ka sel juhul saaksid lapsed inglise keele selgeks, sest see keel ümbritseb neid kõikjal ning interneti ja meediamaailm ainult võimendavad selle mõju.
