Toomas Roolaid: vabatahtlik ellujäämisõpetus

Toomas Roolaid. Foto: Peeter Langovits

Eesti Priitahtliku Päästeliidu juht Toomas Roolaid kirjutab, et vabatahtlike päästjateta pole hajaasustusega Eestis kuidagi võimalik päästet korraldada.

Hämmastav, kui sageli teeme elu ja surma määravaid valikuid teadmiste puudumise tõttu usu najal. Jätame kutsumata korstnapühkija või teeme metsa äärde lõkke uskudes, et midagi ei juhtu. Ja kui juhtubki, on särav päästeauto kohe kohal. Selline turvatunne, mis põhineb teadmatusel, on vähe väärt – see on vaid illusioon.

Tõde on, et asjad nii ei ole ega saagi olla. Eesti riik on teinud pääste korraldamiseks väga olulised ja head sammud, aga paljud olulised sammud ootavad veel ees ning neid samme takistab muu hulgas inimeste vale ettekujutus, kuidas pääste toimib ja kes on päästja.

Siit edasi pakun lühikest ellujäämisõpetust. Mitte homseks, vaid pikemas, nii viie kuni kümne aasta perspektiivis. Annan kolm soovitust: tuleb aru saada vabatahtlike päästjate rollist; näha võimalusi ise oma turvalisusesse panustada; teada, mida nõuda poliitikutelt ja ettevõtjatelt. Neid soovitusi eirates riskime sellega, et mõne aja pärast pole enam päästjaid, keda oodata, sest oleme ise jätnud olulisi asju tegemata ja poliitikutelt nõudmata.

Mais üllatas paljusid teade, et suletakse üheksa elukutselist komandot ja nende asemele peaksid tekkima müstilised «vabatahtlikud» komandod. Üks vallavanem ohkas Vikerraadio otse-eetris nukralt, et vabatahtlik tuleb ju siis, kui tahab ja võib-olla ei tulegi appi. Ma ei teadnud, kas nutta või naerda ... Naerda, sest 2011. aastast saadik oli näiteks Purtse vabatahtlik komando pidevalt valves ja sõitis väljakutsetele üle saja korra. Nutta, sest sellise suhtumisega võibki selle vallavanema vald jääda vabatahtlike päästjateta.

Esimene ellujäämissoovitus. Eesti «riik» on õhuke nagu pannkook. Kui üks suur lusikatäis moosi riigile peale määrida, jääb igale poole vaid õhuke kirme. Tegelikkus on, et hajusalt asustatud riigis, nagu Eesti seda on, ei ole võimalik katta kogu maa kutseliste päästekomandodega nii, et igale poole jõutakse õigeaegselt. Nii ongi 72 riikliku komando kõrval juba pikka aega püsivalt tegutsemas üle 90 vabatahtliku komando.

Neis komandodes on valves välja õppinud, tulekahjuks valmis vabatahtlikud päästjad, kes on valves oma vabast ajast, pere ja töö kõrvalt. See on hea uudis, sest need päästjad tunnevad piirkonda nagu oma viit sõrme ja on hingega valvatava kodukandiga seotud. Ainus vahe on see, et vabatahtlikud päästjad ei saa, hapnikuballoon seljas, siseneda põlevasse hoonesse, selleks peab ootama kutselist meeskonda. Ent mitmed vabatahtlikud komandod juba liiguvad selles suunas.

Kiiresti tuleb selja taha jätta kõik hirmud ja kõhklused, mis seostuvad vabatahtliku päästjaga. Nendeta Eesti pääste ei eksisteeri. Kui see info on uus ja üllatav, soovitan alustada sellest, et uurida, kus asuvad lähimad päästekomandod (enamasti stardivad tulekahjule nii kutselised kui ka vabatahtlikud) ning mitme minutiga milline auto teie kodumaja juurde või vanaema taluõuele jõuab.

Teine soovitus. Turvalisuse parandamiseks vajame päästealale vabatahtlikke juurde. Tuleb aru saada, et pääste ei ole meditsiin või juura, kus erialase hariduseta pole midagi teha. Lisaks tulekustutustööle, millega alustamiseks on vaja läbida 40-tunnine väljaõpe, võib turvalisust kogukonnas parandada peaaegu igaüks.

Õppinud elektrik saab külas paljulapselisel perel või üksinda elaval memmel vahetada välja 60 aasta vanused juhtmed või teha talgukorras korda ohtlik ahi. Bussijuht saab märgata ja anda kohalikele päästjatele märku põlevast kulust või ohtlikust metsatööst. Infotehnoloogia oskustega inimene saab aidata vabatahtlikul päästeühingul teha korda oma veebileht. Õpetaja saab kutsuda kohalikud päästjad oma tundi, et teha laste seas ennetustööd. Hea projektikirjutaja aga aitaks vabatahtlikul päästeühingul leida vahendeid, et haarata veel rohkem liikmeid.

Juba praegu on reservpäästerühma vabatahtlikel koostöös politseiga ülioluline roll kadunud inimeste otsingute elluviimisel ning vabatahtlike treenitud päästekoerad päästavad inimesi. Linnas elaval vabatahtlikul on võimalik lisaks sellele aidata kaasa ennetustööle laste ja noortega, läbida esmaabikoolitus ja olla abiks suur­üritustel. Loodetavasti saab varsti, läbides vajalikud koolitused, olla abiks ka elukutseliste komandos. Ja nii edasi ...

Omaks tuleb võtta arusaamine, et tõeliselt turvalist elu ei saa riigiasutuse pakutava teenuse kujul maksude kaudu kogukonda «sisse osta», isegi kui vallavanemal on varuks lõpmatu poliitiline kapital. Sageli on kohalik päästja kiirem reageerija, usutavam eeskuju, tõhusam ennetaja ja püsivam eestvedaja, kui keegi teine väljastpoolt kogukonda.  

Kolmandaks soovituseks on nõuda, et kaoksid takistused nendele, kes soovivad vabatahtlikult turvalisusse panustada. Praegu on vabatahtlike päästjate põhimure see, et enamik Eesti tööandjatest ei soovi või ei ole valmis võimaldama oma töötajal paindlikult valves käia ja vajaduse korral väljakutsele minna. Osa probleemist on ebaküpsuses – ei mõisteta, et võib-olla tuleb homme endal valida 112 ja närviliselt lugeda minuteid, kuni sama vabatahtlik saab startida. Osalt on aga asi selles, et tööandjal ei ole ühtegi seaduslikku kohustust võimaldada vabatahtlikul kogukonna nimel tegeleda päästega ka tööpäeviti kella üheksast viieni.

Samuti peaksid vallajuhid ja linnapead mõistma, et pärast tulekahju pole mõtet küsida, kelle töö oleks olnud toetada kohalikku vabatahtlikku päästet. Mõtet on investeerida inimestesse, kes aitavad üksteist ja teada, et kulutatud eurod tulevad olemata jäänud kahjude näol tagasi.

Kolm lihtsat soovitust: uurida ja teada, kes valvavad enda ja lähedaste kodusid ning kaua neil läheb, leida ise võimalused panustada turvalisusse ning nõuda, et päästeala vabatahtlike teel ei oleks takistusi. Areng juba toimub, kuid võiks toimuda palju-palju kiiremini.