Anneli Ammas: sähke, kümnekas!

Anneli Ammas Foto: SCANPIX

Torssis näoga papa võtab tagataskust päevinäinud rahakoti: «No hea küll, saate oma taskuraha! Kui palju vaja on?» Poisivolask küünitab rahakotti piiluma, plika hoiab tagaplaanile, aga ka tema näost paistab ootus.
«Kümnekast piisab?» küsib isa tõnissonlikku tõrksust ilmutades. Tüdruk noogutab vaevaltmärgatavalt. Poiss näeb rahakoti sisu, arvutab ja raputab pead. «Kümnelise eest saab korra McDonald’sis ja kinos käia ning ongi otsas,» püüab poiss enamat välja kaubelda.

«Ei! Sähke!» jääb isake endale kindlaks ja pistab kummalegi kaks viiekat pihku. «See peaks piisav valuraha olema eelmise õhtu liigsete õllede eest, mis naabrimehega sai libistatud,» mõtleb ise. «Ja et ei tekiks tüütut mõtet üheskoos midagi toredat ette võtta – las see jääda naise ülesandeks.»

Just nii, tüdinult, hambad ristis, kerge süütundega, käis peaminister välja lubaduse laste heaks pisut raha peredele juurde anda: «Sähke! Ja jätke see virisemine mingi parteiraha üle!»

Sotsiaalministeeriumist kostis seejärel sügav ohe: kelle arvelt see puhtpoliitiline lubadus ootamatult täita tuleb?! Peaminister nõuab nüüd isiklikult, et pikemad ja sisulisemad sotsiaalsüsteemi muutmise kavad tuleb tagaplaanile lükata ning kiirkorras raha valikulise jaotamise kava välja töötama asuda. Tallinna linna puhul tavaline skeem, Toompealt veidi üllatav käik.

Peaminister, kes on aastaid torisenud, et abi- ja toetusraha ei või lennukilt kõigile jagada, on nüüd ise alustanud populistlikku rahakülvamist. Et lubadus ilusam paistaks, lasi välja arvutada, kui mitu­sada eurot aastas võib mõni pere isakese headusest taskurahana juurde saada. Nutikamad muidugi nii lihtsalt liimile ei läinud ja virisesid, et lubatakse vaid närused kümme eurot kuus.

Tõsi, päris kõigil rahaga suud täis toppida peaminister ei kavatse, vaid müütiliseks arvuks muutunud 60 000 vaesuses ja vaesusriskis lapse vanemal. Kuidas see arv konkreetseteks lasteks teisendada, jääb ametnikel kiirkorras välja mõelda. Kust läheb piir, kui lahja peab igapäevane supp olema, et kümme eurot kuus lisaks saada?

Kui tõesti oli soov lastega peresid aidata, võinuks näiteks taastada masu alul kaotatud nn ranitsatoetuse. Küsinud kas või ühelt valla sotsiaaltöötajalt, mismoodi vähest raha kõige kindlamalt kehvades oludes laste arenguks jagada. Ta oleks loetlenud huvialaringe, sinna pääsemist, ekskursioone – neid lapse arendamisel tulevikku silmas pidades väga olulisi võimalusi.

Vabandust, see jutt läks juba liiga sisuliseks! Sisul ja poliitiliselt populistlikul rahajagamisel pole midagi ühist.