Abdul Turay: Meikar ja oivik

Abdul Turay Foto: Peeter Langovits

Kuidas mõjutavad sisepoliitilised skandaalid Eesti oivikumainet, arutleb kolumnist Abdul Turay.

Kogu sisepoliitika on nüüd Euroopa poliitika, sõnas Financial Timesis töötav Quentin Peel möödunud kuul Lennart Meri konverentsil.

Tal oli õigus. See on tasapisi aina enam süvenenud.

Ma olen seda ka ise tähele pannud. Aasta tagasi viibisin ühel konverentsil, kus kõnelesin staažika Briti ajakirjanikuga, kes oli varem juhtinud rahvusvahelist organisatsiooni. Ta soovis üksikasjalikke andmeid Eesti tolle hetke poliitikast. Me kõnelesime Savisaare probleemidest kapoga ja Vene salateenistusega, mis oli siis kuum teema. Me lappasime koos ajalehti ja ma tõlkisin neid talle. Ta oli skeptiline.

Praegu üritavad isegi ajakirjanikud ja investorid, kellel pole otsest kokkupuudet Eestiga, teada saada, mis siin täpselt toimub. Hiljaaegu kõnelesin ühe Brüsselis tegutseva ajakirjanikuga. Ka tema soovis kõike põhjalikult teada saada. Ta ei kavatsenud sellest kirjutada. Keegi polnud hukkunud, keegi polnud kaotanud miljardeid eurosid, aga ta tundis väga suurt huvi. Ja nüüd kõige olulisem: ta ei olnud kunagi Eestis viibinud, aga oli siinsest poliitikast väga hästi informeeritud.

Mis toobki neid Silver Meikari afääri juurde. Eesti sõltub oma edus väga tugevalt Euroopa arvamusest. Kui välismaised arvamusliidrid hakkavad Eesti poliitikat nägema samas valguses, nagu seda näeb enamik eestlasi – räpase ja korrumpeerununa –, siis kas ei mõjuta see lõpuks mitte ainult riigi mainet, vaid ka tavaliste inimeste elujärge?

Tegelikult ma seda ei usu. Pigem on asi täiesti vastupidi. Kogu Meikari afäär ja õigupoolest ka kõik teised skandaalid näitavad Eestit pigem heast küljest ja tugevdavad mainet välismaal. Kuidas? Kohe vaatame, kuidas.

Quentin Peeli väljaöeldu on viimase aja ilming. Veel nelja aasta eest oli kohalik poliitikas igas mõttes kohalik. Ma mäletan, kuidas kohtusin Londonist või New Yorgist siia saabunud kolleegidega. Kui viisin jutu kohalikule poliitikale, võis selgelt näha, et neil on ükskõik. Mõni teeskles huvi, aga oli selge, et see ei lähe neile korda. Umbes nagu prooviks kurdiga kõnelda Beethovenist. Nad muidugi kuulasid mu viisakalt ära ja võtsid siis ette järgmise teema. Ma õppisin vältima kõnelemist kohalikust poliitikast.

Silver Meikari finantskorruptsiooni skandaal on just niisugust reaktsiooni pälviv sündmus. See on erakordne oma tavalisuses. Niisuguseid skandaale tuleb üksteise järel ette kõikjal, kõigis erakondades. Palju neid nüüd ongi olnud? Ainuüksi viimasel aastal oleme teada saanud IRLi elamislubade skandaalist, Hannes Rummu e-kirjade skandaalist, Scantransi altkäemaksuskandaalist ning Ester Tuiksoo ja Priit Toobali juhtumist, mis Meikari sõnul ajendaski teda kõnelema segastest annetustest erakonnale.

Me teame hästi, et kõigil erakondadel on plekke, nii et president on pidanud vajalikuks kõnelda lausa ohtlikust kõlbelisest vaakumist.

Ometi on üks Brüsseli väliskorrespondent, kes on juba aastaid töötanud ühes suuremas Ameerika uudisteagentuuris, teisel arvamusel.

«Eestit peetakse igati laitmatuks. Üldiselt arvatakse, et Eesti on tõeline oivik, kes viib läbi muutused, mida on vaja ära teha,» sõnab korrespondent, kes ei soovinud oma nime avaldada.

Selles uba ongi. Kreeka on meile selgelt näidanud, et kõik Euroopa riigid ja kindlasti kõik eurotsooni riigid on omavahel nii tihedalt seotud, et kui langeb üks, langevad kõik. Me nägime seda oktoobris, kui Slovakkia halvas peaaegu täielikult kogu väljaostuprotsessi sisemaise tüli tõttu.

Paistab, et rahvusvaheline ajakirjandus, Brüsseli poliitikud ja reitinguagentuurid on seda mõistnud ning koostanud omamoodi skaala eurotsooni riikidest hea-halva, ausa-valetaja, vapra-pelgliku teljel, mille ühes otsas on Kreeka ja teises Eesti.

Kui aga oiviku lähemal uurimisel selgub, et temalgi on musti plekke, siis see on ju halb, eks?

«Kui see [skandaalid] saab avalikuks, on sel oma mõju. Leedu on selle läbi teinud,» ütleb Brüsseli korrespondent. «Kui oled juba korra määritud, on sellest mainest väga raske lahti saada.»

Korrespondendi sõnul leidub neid, kes soovivadki, et Eesti paistaks halvemas valguses. Prantslased näiteks põlastavad uusi riike, kus ei kõnelda prantsuse keelt ja ollakse Ameerika-meelsed.

«Mõningatel riikidel on otsekui silmaklapid ees,» lausub ta. «Prantsusmaa võib seda oodata, soovides öelda, et vaadake nüüd, me ju rääkisime, et need riigid on mahajäänud ja korrumpeerunud.»

Kuidas siis saaksid kõik need korruptsiooniskandaalid midagi head teha?

Economisti staažikal toimetajal Edward Lucasel on selle kohta oma arvamus: «See on hea, kui need [skandaalid] välja tulevad. Päevavalgus on parim tõrjevahend.»

Ta peab silmas seda, et korruptsiooni leiab kõikjalt. Ja on igati parem, kui see tuleb päevavalgele.

Kui aus olla, pole Eestis asjad sugugi nii hullud. Nagu lugeja usutavasti juba teab, paikneb Eesti, tõsi küll, mõnigi kord kritiseeritud Transparency Internationali korruptsiooni tajumise indeksis 29. kohal. See positsioon pole nii hea kui vastavalt 4. ja 2. kohal asuvatel Rootsil ja Soomel, aga parem kui 50. kohal asuva Leedul ja 61. kohal asuva Lätil, rääkimata juba 143. kohal asuvast, Nigeeriaga võrreldavast Venemaast.

Poliitikuid, rahvusvahelist ajakirjandust ja reitinguagentuure ei pane närveldama niivõrd korruptsioon, kuivõrd selle jäämine avalikkuse eest varjule või, mis veel hullem, korruptsiooni ühekülgne kajastamine. Rahvusvaheline ajakirjandus oleks ärevil, kui selguks, et päevavalgele tulevad ainult opositsioonilise Keskerakonnaga seotud skandaalid. Umbes nii on juhtunud mõneski Euroopa riigis. Loo alguses mainitud rahvusvahelise organisatsiooni endine juht viibis Eestis just selleks, et niisuguse asja eest hoiatada. Sellest ka tema skepsis.

Nii et rahvusvahelise ajakirjanduse, Brüsseli poliitikute ja reitinguagentuuride seisukohalt on tõik, et viimasel aastal on korruptsiooniskandaalide peamised osalised pärit valitsuserakondadest, üsna hea.

Need skandaalid näitavad, et Eestis on vaba, piiranguteta ajakirjandus, mis teeb edukalt oma tööd, hoides valitsust ja sellele lähedasi ringkondi valvsa pilgu all.

Selle juures on päris kindel, et Meikari samm tekitas valitsuses rohkelt pahameelt.

Poliitikud teatavasti ei vannu kunagi, nii et kellegi nimetamine valetajaks, nagu seda tegi möödunud nädalal Ansip, on nähtavasti kõige jõulisem väljend, mida peaminister saab omaenda erakonnakaaslase kohta kasutada.

Võib uskuda, et eraviisiliselt kasutas ta vängemaid sõnu.

Õhku paisatud sõim ja teotus saavutasid nii räige taseme – eraviisiliselt kindlasti isegi veel enam –, et president Ilves pidi sekkuma ja sisuliselt paluma sellele lõpu teha.

Ent vähemalt rahvusvahelise kogukonna seisukohalt eksis Jürgen Ligi täielikult: Meikari samm ei ole mingil moel julgeolekuoht. See ei pruugi olla hea Reformierakonnale, aga see on hea Eestile tervikuna.

Muidugi tekib mitmesuguseid küsimusi: kas Silver Meikar on ikka hea kangelane? Kas ta räägib tõtt? Kas ta tegutseb südametunnistuse järgi või on tal mingid varjatud motiivid? Ma jätan neile vastamise teistele, kes oskavad selle üle paremini otsust langetada. Mina vastuseid ei tea, aga ma jälgin väga hoolikalt edasisi sündmusi. Nagu ka kõik teised kogu Euroopas.

Inglise keelest tõlkinud Marek Laane