FOTO: Urmas Nemvalts

Suur sport kütab suuri kirgi. See on nii olnud antiik­olümpiast saati ja küllap see nii peabki olema. Kuid kui emotsioonidega kaasnevad rahvuslikud solvangud, rassism ja verine vägivald, pole see enam sport. Need on kuriteod ja nende toimepanijad pole mitte ala innustunud fännid, vaid labased kurjategijad, keda tuleb karistada. Sõna «jalgpallihuligaansus» on olemuslikult niisama võigas mõiste nagu «koolitulistamine», esimesel juhul on vale siunata spordiala ja teisel juhul õppetööd.



Vägivallatsejatega on paraku juba kokku puutunud ka seekordse jalgpalli Euroopa meistrivõistluste finaalturniiri korraldajariigid Ukraina ja Poola. Juba turniiri avaõhtul tuli teateid konfliktidest, kus sajad inimesed viga said. Venemaa «poolehoidjate» agressiivne käitumine pärast mängu Tšehhimaa vastu tõi kaasa Euroopa jalgpalliliidu (UEFA) uurimise ning Vene vutiliitu ähvardavad sanktsioonid. Ka on olnud esimesi signaale tribüünidelt kõlanud rassistlike solvangute kohta.

UEFA president Michel Platini on öelnud, et vägivald ja rassism on probleemid, millega saab võidelda vaid hariduse abil, sest ega siis iga inimese kõrvale saa korrakaitsjat seisma panna. Põikena – keda puudutaks vägivalla teema vahetumalt kui Platinid, kes ise oli mängijana platsil, kui 1985. aastal Belgias Heyseli staadionil Juventuse – Liverpooli kohtumise ajal hukkus tribüünidel 39 ja sai viga üle 600 inimese.

Propaganda arvelt ei ole UEFA Platini ametisoleku ajal tõesti kokku hoidnud, tõmmates oma kampaaniatesse nimekaid jalgpallureid, tellides kalleid teleklippe jne. Samas on vajalik meede ka karistuspoliitika. Levinuim on rahaline karistus, kuid suurimat efekti näikse andvat siiski tühjade tribüünide ees mängimine või meeskonnalt ära võetud punktid.

Üks karmimaid karistusi tabas Inglise jalgpalli – pärast eelmainitud intsidenti Heyselis eemaldas UEFA saareriigi klubid viieks aastaks eurosarjadest. Viimasel EM-valikturniiril sai aga märatsejate tõttu karistada Eesti alagrupikaaslane Serbia.

Ennetustöös on oluline osa rahvuslikel alaliitudel, kes saavad jälgida äärmusrühmade tekkimist ja piirata vajadusel nende liikumist. Venemaa jalgpalliliidu manitsuskiri Poolas ja Ukrainas viibivatele kaasmaalastele oli ses kontekstis igati mõistlik. Pealegi – meeskonnale algas EM-turniir ju igati edukalt.

See on loomulik, et sportmängude puhul räägitakse riikidevahelistest intriigidest. Olgu siis kõne all ajaloolised vastasseisud naabrite vahel, erimeelsused religioossel või majanduslikul pinnal. Omavahel võivad ju kohtuda Soome ja Rootsi, Kreeka ja Saksamaa, Iraan ja USA.

Kuid põnevust peaks ikkagi pakkuma mängud ise ning tulemuse selgitama jalgpallurid rohelisel murul, mitte lipsustatud ametnikud või koguni kohus.