Jaak Aaviksoo: teaduse headusest ja üldkasulisest huvist

Jaak Aaviksoo Foto: Liis Treimann

Teaduse arendamine on Eesti edu võti, kirjutab haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo, sõnastades uue teaduse, arendustegevuse ja innovatsiooni strateegia põhimõtteid.

220 aasta eest, kümme aastat enne kui Põhjasõjas suletud Tartu Ülikool 1802. aastal uuesti oma uksed avas, asutati Riias Liivimaa Üldkasulik ja Ökonoomiline Sotsieteet, mis aastal 1813 Tartusse kolis ja kelle rüpest sündis 1853. aastal Eesti Loodusuurijate Selts.

Liivimaa aadelkond oli mõistnud, et teadmistest võib üldist ja (põllu)majanduslikku kasu tõusta ning otsustas sestap teadmiste ühiskondliku edendamise töö ette võtta. Rootsi kuninga ja Vene keisri asutatud ülikooli sünnist räägitakse rohkem, aga oma sügavamas tähenduses oli see sotsieteet vähemasti sama oluline – tõendina sellest, et kohalik kogukond nägi just teadmiste edendamises vahendit üldise ja majandusliku edenemise tagamiseks.

Sellist mõtlemist, võib-olla isegi sotsieteeti, vajame hädasti ka täna kui kavandame uut strateegiat teaduse, arendustegevuse ja innovatsiooni tarbeks aastateks 2014-2020.

Eesti majandus ja ühiskond on kahe kümnendiga tublisti edenenud ja lähenenud jõudsasti riikidele, kellest meid ajaloolistel põhjustel lahti rebiti. Kindlasti on selles oma või isegi peamine panus meie üldistel haridushoiakutel ja selles omakorda valgustusaegsel usul teadmiste jõusse. Aga eelkõige on see olnud tuginemine talupojamõistusele ja mujal järeleproovitud uuendustele, mille maaletoomine on edu taganud, mitte kodustes teaduslaborites sündinud avastustele.

Tasapisi hakkame tundma, et eelnevast enam ei piisa ja konkurentsivõime kasv peab oluliselt enam kui seni tuginema tõelisele, teaduse eesliinilt pärinevale innovatsioonile. Vajame väärtusahelas ülespoole liikumist ja sellega kaasnevat majanduse struktuurimuutust. See tähendab ka teistmoodi mõtlemist ja oluliselt rohkem uusi teadmisi, teadust ja ka teadlasi igas majanduslülis.

Ka meie teadus on edenenud nii kvaliteedis kui ka kvantiteedis – kunagi varem pole meil olnud nii palju ja nii head teadust ning teadlastel nii häid võimalusi kui praegu. Puhtalt teaduslike kriteeriumide järgi kuulume Euroopa enim edenenud riikide hulka ja see pole juhus, vaid selgete teaduspoliitiliste otsuste tulemus.

Oleme hinnanud oma teadlasi rahvusvahelise teaduse mõõdupuudega, teinud teaduslikust ekstsellentsusest omamoodi ebajumala ja jõudnud mitmes teadusvallas üleilmsele eesliinile. Samas, ju on teadlasedki tajunud, kuidas kasvab vahe ümbritseva tegeliku elu ja sealt kerkivate probleemide ning isiklike teaduslike väljakutsete vahel, kus lähim kolleeg, kes meid lõpuni mõistab, asub maa ja mere taga.

Vajame teaduse väärtusahelas liikumist tegelike probleemide keskele ja sellega kaasnevat teaduse struktuurimuutust. See tähendab ka teistmoodi mõtlemist, oluliselt rohkem tegelikku elu ja probleeme ja inimesi igas teaduslülis.

Mulle on kahe nimetatud väljakutse ühitatud lahendamine Eesti elu edenemise keskne võti – kuidas teha nii, et probleemid jõuaksid sinna, kus on teadmised ja teadmised sinna, kus on probleemid.

Tegelikud teadmised ja tegelikud probleemid. Viimane täiendus on oluline. Meil on ikka veel palju end teadusena esitlevat tegevust, kus teadmiste asemel on hoiakud ja ilmavaade ning argumente ja tõendeid asendavad heietused ja hala. Samavõrd on meil pseudoprobleeme, kus lahendused on üldteada, ent lahendust takistab poliitiline suutmatus ja soovimatus või siis lihtsalt juhtimisvõimetus, mitte teadusuuringute puudus.

Palju ja õigustatult räägitakse rakendusteaduse eelisarendamise vajadusest. Ometi tuleb ka siin olla ettevaatlik, tihti on just kõige kõvema häälega rääkijatel probleeme teaduslikkusega (loe: tegeliku teadusliku tasemega) või siis rakenduslikkusega (loe: tegelikult pole rakendajat ollagi).

Hea teadus on alati rakenduslik ja iga tegelik rakenduslikku tähendust omav probleem on sügavalt teaduslik. Seega taandubki hea teadus-, arendus- ja innovatsioonipoliitika peamine ülesanne niisuguse keskkonna loomisele, kus saaksid kokku tõelised teadmised ja tegelikud probleemid ning oleks võimalik leida raha nende probleemide lahendamiseks.

Ehkki Eesti on väike, õieti küll väga väike riik, on meie probleemide hulk võrreldav teiste riikidega ja seega pole enamusele meie probleemidest võimalik leida kodumaist teaduslikku lahendust. See tähendab vältimatult tihedat rahvusvahelist (teaduslikku) koostööd ja avatust. Ka suuremat tööjaotust ja valmisolekut otsustada, millega me Eestis tegeleme ja millega lihtsalt ei suuda piisavalt heal tasemel. Siit siis vajadus suuremaks koostööks ka teadlaste vahel kodus ja üle ilma.

Teadusele ja innovatsioonile sobiva keskkonna loomise eest vastutavaks organiks on Eestis peaministri eesistumisel kogunev Teadus- ja Arendusnõukogu, kus on pariteetselt esindatud poliitikud, teadlaskond ja ettevõtlus, igaüks nelja liikmega.

Loodan, et eelseisval strateegia väljatöötamise perioodil panustavad kõik osapooled võrdse jõu ja nõudlikkusega ning kõige olulisemana, teineteist ära kuulates ja mõista püüdes. Viimasest ongi vahest kõige suurem puudus – ühiskonna kiire ja (seni veel) lihtne areng pole tekitanud tegelikku (häda)vajadust suurema ühistegevuse järele.

Luban endale siinkohal sõnastada omapoolsed ootused uuele teaduse, arendustegevuse ja innovatsiooni strateegiale.

• Esiteks, teadus peaks olema selgemini suunatud meie oma (kohaliku) ühiskonna, sh ettevõtete aga mitte ainult ettevõtete, vajadustele. See puudutab ka vajadust arendada sisulist debatti teadlaste ja kõigi teiste vahel teaduse eesmärkide teemal.

• Teiseks, ja igati kooskõlas eelnevaga, teaduse, sealhulgas rakendusteaduse kvaliteedilatt ja kullaproov olgu üksnes rahvusvaheline. Vaid nii kasvab meie üleilmne konkurentsivõime.

• Kolmandaks, meie strateegia peab muutuma selgemaks, juhitavamaks ja paremini rakendatavamaks. See tähendab ka muuhulgas, et uus TA&I strateegia peab senisest paremini kokku sobima kõigi meie teiste kavadega.
Kui tagasi vaadata, siis oleme üsna edukalt üles ehitanud hea teadusliku võimekuse mitmes valdkonnas.

Usun, et meie ettevõtluse edu on andnud mõistmise, et majandusliku kasvu ruum on eelkõige innovatsioonis ning ühiskonna areng mõistmise, et ka avaliku elu edenemine peaks enam tuginema tegelikule teadmisele ühiskonna toimimisest. Kui nii, siis on loota, et eelseisvatel aastatel tõuseb meie teadusest tõesti rohkem üldkasulist ja ökonoomilist edenemist kui seni.