Kirjanike liit: emakeele tundide vähendamine on vastutustundetu samm

Emakeele päeva tähistamine Tartu Maarjamõisa lasteaias. ma/Foto MARGUS ANSU POSTIMEES Foto: Margus Ansu

Postimees.ee avaldab Eesti Kirjanike Liidu avaliku pöördumise eesti keele tundide mahu vähendamise pärast gümnaasiumis.

Kuigi pealiskaudsel vaatlusel pole justkui tegemist radikaalsete muudatustega Eesti riigi arengu ja säilimise plaanis, osutub, et need muudatused võivad siiski olla ohtlikud, lausa saatuslikud.

Põhiseaduse järgi eksisteerib Eesti riik selleks, et säilitada eesti keel ja kultuur kõigiks aegadeks. Eesti Vabariigi otsustajad ei ole vist seda meelt. Eesti on just nii (piisavalt) väike, et me panus iseenda säilimiseks peab olema pisut suurem kui suurtel. Kahjuks ei ole see praegu nii. Kas haridusametnikud, jättes õpilastele vabaduse mitte valida/õppida eesti keelt ja kirjandust, annavad endale aru, et eestlased on maailma väikseim oma keele, kultuuri, ülikooli ja riigiga rahvas mannermaal? Näib, et mitte.

Eesti keel ja eesti kirjandus on ainsad, mis defineerivad, eristavad eestlase muust maailma hajuvast hulgast; ei ole teist säärast valdkonda, mis sama teeks. Eesti keele ja kirjanduse osakaalu vähendamise ainus põhjendus võiks olla see, et kõik kooli lõpetavad eestlased valdavad seda võimalikult hästi. Me teame, et praegu see ei ole nii. Kui siit veel samm edasi astuda, võime küsida: milleks me üldse eestlased oleme? Ilma hea keeletajuta, oma kultuuri ja kirjanduse tundmiseta võime ka muud ohjad rahulikult Brüsselisse, kas või Moskvasse ära anda: sest nagu teada - Eesti raha ei tee veel Eestist Eestit.

Kirjandustund pole ju teoste pähetuupimise koht. Kirjandustund õpetab inimeseks olemist, vahendab eetilisi ja moraalseid väärtusi, arendab noore inimese eneseväljendust. Kirjanduses sisaldub keel, ajalugu, filosoofia, kultuur, religioon. Kirjanduses on kõik olemas. Et inimesest kasvaks inimene. Ja et seda ruumi on niigi vähe, pole siin, mida mängu panna. Ega vajadustki mängida. Ega luba selleks.

Eesti Kirjanike Liit on seisukohal, et eesti keele ja kirjanduse tunde ei saa enam koomale tõmmata. Vähendada gümnaasiumi emakeele tunde veerandi võrra (420 tunni asemel 315) on vastutustundetu samm kogu eesti rahva ees. Isegi venestamispoliitika kõige karmimatel aegadel (1970.-80. aastatel) oli emakeele tundide arv märgatavalt suurem kui praegu. Vaadates ühiskonda me ümber, tuleb tõdeda, et pigem peaks eesti keele ja kirjanduse osakaalu õppekavas suurendama. Alus selleks on olemas: põhiseadus. Kui me tahame rääkida teadlikust eestlasest või eestlusest mõnekümne aasta pärast, ei saa me praegu lubada endale säärast eksperimenti. Kui siiski juhtub kõige halvem ja haridusametnikud leiavad, et eesti keele ja kirjanduse osakaalu vähendamine on vajalik ja ainuõige, teame vähemasti, kelle valitsusajal see juhtus, millisel teel ja millise suundumusega on täna Eesti riik.

Me soovime, et Eesti riigi tee ja suundumus põhineksid eesti keelel.
Pole ju palju palutud.