Hanneli Rudi: ükskeelsuse lõks

Hanneli Rudi Foto: Peeter Langovits

Mõni aasta tagasi avaldati uuring, mille järgi olid eestlased võõrkeelte oskuselt tšehhide ja slovakkide järel kolmandad Euroopas. Oh seda hõiskamist ja enesekiitust, mis siis kommentaariumides lahti läks.

Tõsi küll, suurem osa juubeldajaist ei märganud, et koha esikolmikus tagas Eesti jaoks enam kui poolte vastanute vene keele oskus. Kui sama uuring tehtaks lähiajal, oleks Eesti tulemus märksa nõrgem, sest iga aastaga jääb vene keele oskajaid vähemaks. Noored oskavad küll inglise keelt vabalt ja vigaselt, aga see on ka kõik.

Üks ülikooli õppejõud kurtis mitte väga ammu, kuidas kooli raamatukogu on täis head erialast kirjandust saksa ja vene keeles, aga tudengitele seda soovitada ei saa, sest nad oskavad ainult inglise keelt.
Eesti noorte ükskeelsus on viinud selleni, et juba praegu on nn võitjateks noored venelased, kes oskavad oma emakeelele lisaks korralikult nii eesti kui ka inglise keelt. Aina enam on neid töökuulutusi, kus üks nõutavaid oskusi on vene keel.

Õnnelikud on ka need noored, kelle vanemad panid nad saksa või prantsuse süvaõppega klassidesse. Enamik noori alustab võõrkeeleõpinguid inglise keelest ning kuigi keskkooli lõpuks on õpitud kolme võõrkeelt, siis tegelikult saadakse hakkama vaid ühega.

Kindlasti leidub neid, kes on veendunud, et eesti lastele on vene keele õppimine vastumeelne. Mõni selline võib ju olla, aga tegelikult on paljud lapsevanemad väga mures, et lapsed koolis vene keelt korralikult selgeks ei saa.

Olen ise püüdnud lapse palvel otsida talle vene keele kursusi lisaks koolitundidele, aga see oli keeruline, sest kursused olid puupüsti täis. Tean klassi, kus teismeliste laste vanemad nõudsid vene keele õpetaja välja vahetamist, sest nad olid laste keeleoskuse pärast mures. Koolijuht aga laiutas käsi ja tunnistas – vahetaks küll välja, aga kust ma uue õpetaja leian. Neid lihtsalt pole. Õpikute küsitavast tasemest pole vahest enam mõtet rääkida.

Mõne aasta eest rääkis üks saksa keele õpetaja, et tegelikult võiks eesti koolis esimeseks võõrkeeleks olla kas vene, saksa või prantsuse keel, sest nende keelte omandamine on meie laste jaoks inglise keele õppimisest raskem. Inglise keel võiks tulla alles teise võõrkeelena näiteks kuuendas klassis. Õpetaja oli veendunud, et ka sel juhul saaksid lapsed inglise keele selgeks, sest see keel ümbritseb neid kõikjal ning interneti ja meediamaailm ainult võimendavad selle keele mõju. Mida aeg edasi, seda enam tundub mulle lapsevanemana, et sel õpetajal oli tuline õigus.