Kenn Konstabel

FOTO: Erakogu

Kenn Konstabel Tervise Arengu Instituudist tõdeb, et juhiloa saamiseks vajaliku teooriaeksami sooritamine on mõõduka vaimse alaarengu korral vähe usutav, kui ka paljud kõrgharidusega inimesed on saanud hakkama alles mitmendal katsel.

Viimastel päevadel on ETVs, Postimehes ja Päevalehes palju sõna võetud liikluskäitumise ja -ohutuse teemal. Vaidlust on tekitanud Tarmo Miilitsa mõte, et liiklushuligaanide piiramiseks võiks hakata enne autokooli vastu võtmist tegema vaimse võimekuse teste.

Vaimne võimekus on tõepoolest erinevates eluvaldkondades tähtis ning on vähe inimtegevuse valdkondi, kus sellest kasu ei oleks. Kuid kas võimekustestide kasutamine lävendina aitaks tõepoolest liiklust ohutumaks muuta? Kuidas sellist testimist üldse ette kujutada?

Testi kasutamine lävendina eeldaks infot, milline vaimsete võimete tase on auto ohutuks juhtimiseks vajalik. Praegu kehtiv valitsuse määrus loeb üles tervisehäired, mille korral ei tohi mootorsõidukit juhtida, nende hulgas on

9. punktina «raskekujuline psüühika-, isiksuse- ja käitumishäire ning vaimse arengu peetus».

Rahvusvahelise psüühikahäirete klassifikatsiooni (RHK-10) eestikeelses tõlkes väljendit «vaimse arengu peetus» ei kasutata, küll aga leiame «vaimse alaarengu» kategooria (F70-F79), need on aga enam-vähem üks ja sama.

Seega võiks valitsuse määruse põhjal oletada, et kui vaimne alaareng ei ole raske, vaid on näiteks mõõdukas, siis võib veel mootorsõidukit juhtida. Kuid on raske ette kujutada, kuidas ta teeks ära teooriaeksami: mõõduka vaimse alaarenguga inimesed on RHK põhjal küll võimelised teatud määral õppima (näiteks omandama «põhioskused lugemises, kirjutamises ja arvutamises»), kuid vaid harva juhtub, et nad täiskasvanuna suudavad täiesti iseseisvalt oma eluga hakkama saada.

Tegelikult on teooriaeksami sooritamine mõõduka vaimse alaarengu korral vähe usutav, kui ka paljud kõrgharidusega inimesed (nende hulgas allakirjutanu) on saanud hakkama alles mitmendal katsel. Ma ei ole seda eraldi uurinud, kuid oletaksin, et ka kerge vaimse mahajäämuse korral on nii teooria- kui ka sõidueksami sooritamine vähemalt vaevaline, kuigi mitte tingimata võimatu.

Määruses kehtestatud lävi vaimsele võimekusele on küllaltki madal. Kas tuleks kaaluda selle tõstmist? Siin tuleks arvestada mitme asjaoluga. Esiteks on mootorsõiduki juhtimiseks peale üldise vaimse võimekuse vaja ka mitmeid muid omadusi ja oskusi: reageerimiskiirust, tähelepanu, mälu jne. Mille põhjal otsustada, et testida tuleks just vaimset võimekust ja mitte mingeid teisi võimeid?

Teiseks: kui otsustadagi, et vaimset võimekust tuleb testida, siis kuhu seada piir? Milliseid teste kasutada, kes hakkab valvama testide turvalisuse üle ja garanteerib nende parima kvaliteedi? Vähem kui parim on sellises valdkonnas kindlasti liiga vähe, kuid riigiasutuste senine praktika näitab, et mõiste «psühholoogiline test» kipub kergesti segi minema mõistega «muu testilaadne toode». Arvan, et Tarmo Miilitsa väljaütlemine oli lihtsalt improviseeritud mõttekäik, mitte tõsine ettepanek liiklusohutuse parandamiseks. Tõsine ettepanek eeldaks kõigepealt probleemi korralikku analüüsi ja alternatiivide kaalumist.

Kuid enne süsteemi muutmist tasuks ehk läbi mõelda ka praeguse süsteemi toimimine. Kas praegune teooriaeksami korraldus on ideaalne? Head valikvastustega küsimust ei ole lihtne koostada, kuid teooria­eksamil peab olema palju erinevaid küsimusi, et mitu korda tegijal vastused pähe ei kuluks.

Ei ole saladus, et teooriaeksami küsimuste hulgas leidub ka täielikke jaburusi – näiteks mulle on meelde jäänud vastusevariant «karjale ei järgne kunagi üksikuid loomi» (küsimus oli, mida teha, kui loomakari on läinud üle tee – kas tuleks veel korra ringi vaadata või võib ilma vaatamata edasi põrutada?), mida tegelikult tuleks vältida.

Teiseks: kuidas toimib tervisekontrolli süsteem? Eeltsiteeritud määruse järgi ei tohiks näiteks alkoholisõltuvusega või isiksusehäirega inimestel autorooli asja olla, kuid kas seda tegelikult kontrollitakse? Perearst annab välja tõendi ning on tema otsustada, kas nägemise kontroll toimub suulise ütluse põhjal või kasutatakse peenemaid meetodeid.

Kuid kas keegi on kuulnud mingist muust kontrollist? Perearst saaks teoreetiliselt kontrollida e-haigusloost mitme erineva haiguse diagnoose, kuid vaevalt seda tehakse. Psühhiaatri vastuvõtule pääsemiseks aga ei ole vaja perearsti saatekirja, seega ei pruugi perearst paljudest võimalikest psüühikahäiretest (sealhulgas sõltuvushäiretest) midagi teada.

Või mis juhtuks, kui valitsuse kehtestatud tervisenõudeid hakataks täht-tähelt järgima? Psüühikahäirete levimus Eestis ei ole ligilähedaseltki teada; isiksusehäirete kohta on ka Euroopast raske andmeid leida, kuid näiteks USAs tehtud kaudne uuring näitab seal levimuseks ligi kümme protsenti.

Uuriti «spetsiifilisi isiksusehäireid», mis kõik on rasked häired, kuid need tegelikult ei välista edukat autojuhtimist. Kui võtta arvesse ka teised psüühikahäired, võib selguda, et tegelikult ei tohiks päris suur hulk taotlejaid tervisekontrollist läbi saada (raske vaimse mahajäämusega isikud on neist vaid väike vähemus ning juhiloa taotlejatest tõenäoliselt olematu protsent).

Kokkuvõtteks, kõigi kandidaatide vaimse võimekuse testimine ei lahendaks probleeme. Küll aga võiks kaaluda põhjalikuma tervise (sh vaimse tervise) kontrolli kehtestamist neile, kes on korduvate rikkumiste tõttu juhiloast ilma jäänud.