Silver Meikar: erakonna rahastamine tuleb lõpuni ja ausalt selgeks rääkida

Silver Meikar Foto: Toomas Huik

Mida räägib erakondade kohta see, kui erakonna liikmed valitsevat olukorda normaalseks peavad, küsis Reformi­erakonna liige Silver Meikar  eile erakonna üldkogul kõnes, mis ajapuudusel lõpetamata jäi.

Viimase kolme nädala jooksul on mitmed erakonna liikmed esitanud minule kolm küsimust: miks ma kirjutasin Postimehes ilmunud artikli? Kes mind selleks sundis? Ja kas ma teen uut parteid?

Vastan nüüd veel kord, kõigile korraga:
1. Ma ei tee uut parteid, ma ei ole seda kunagi plaaninud ega seda kellegagi arutanud. Mul ei ole seda vaja, sest mul on juba erakond – Reformierakond.
2. Mitte keegi ei sundinud mind artiklit kirjutama, kirjutasin selle täiesti üksi, 21. mai hommikul.
3. Kirjutasin, sest tundsin, et pean kirjutama. Oli ka viimane hetk, sest valimisteni jäänud poolteist aastat on piisav aeg, et erakonnad jõuaksid tunnistada vigu, ütelda lahti mustast rahast ja minna kaasa muutustega, mida ühiskond neilt ootab. Iga järgmine vassimisele kulutatud päev vähendab võimalust, et 2013. aasta kohalikel valimistel peetaks euroopalik debatt erakondade programmiliste seisukohtade, lubaduste ja tulevikuvisioonide vahel.

Poliitikas ei ole oluline üksnes see, mida me teeme ja mis on kirjas meie programmis, vaid ka see, kuidas me teeme. On neid, kes usuvad, et eesmärk pühitseb abinõu ning on seetõttu valmis võimule saamise nimel rikkuma kirjutatud või kirjutamata seadusi. Paraku on nii, et valesti valitud abinõud hävitavad aja jooksul ka kõige õigemad ja õilsamad eesmärgid, ideaalid ja väärtused.

Erakonnad on sattunud sõltuvusse mustast rahast. Erakondade juhid teavad seda. Aga mida enamik meist ei tea, on küsimus, kust see raha pärit on.

Ka mina ei tea, kes annetas selle raha, mille ma parteikassasse maksin, mille eest ta seda tegi ja mis sellest rahast tegelikult edasi sai.

Kartellistunud erakonnad, must raha ja korruptiivsed võimuvertikaalid on ohuks demokraatiale. Veelgi enam, see on otseseks ohuks meie riigi julgeolekule. See kõik mõjutab ka Eesti majandust ja Eesti inimesi – kõiki meid. Meie isiklikku heaolu, turvalisust ja jõukust. Rääkimata meie moraalsest palgest. Kui me peame praegust olukorda normaalseks, siis mida see meie kohta ütleb?

Siin on hea näide demokraatliku kultuuri häll Kreeka. Kreeka kriisis on süüdi kapitalism, ütlevad ühed. Ei, see on hoopis sotsialismikriis, väidavad teised. Mina ütlen – Kreeka viis kriisi poliitiline korruptsioon. Just suurem poliitiline korruptsioon, ja mitte see, et oleksime ilusamad ja targemad, oli põhjus, miks meie lõunanaabrite lätlaste areng on meie omale alla jäänud.

Igasugune korruptsioon on kasvaja, poliitiline korruptsioon on vähkkasvaja. Meil on valik – kas triivida sinna, kus praegu on Ukraina – oligarhide ärandatud riik, mis kaugeneb demokraatlikest väärtustest –, või võtta ennast kätte ja teha Eestist Põhjamaa riik. Päriselt.

Põhjendatult valulik reaktsioon ACTA arutelule, siiras hukkamõist susserdamistele ja vassimistele, samuti Pühajärve kogukonna vastuseis teerullipoliitika kasutamise vastu Otepää vallas tõestab selgelt: Eesti ühiskond on teinud viimastel aastatel suure arenguhüppe ning sama suurt muutust oodatakse ka poliitikas.

Erakondade puhastamine mustast rahast ei ole seega poliitilise kultuuri parandamise ainus küsimus. Kuid alustada tuleb just sellest ja just praegu.

Kui tuhandete erakonna liikmete potentsiaali rakendada nii nagu peab, nii nagu me kõik tahame – üksteist kuulates ning avameelselt ja avalikult vaieldes –, kooruvadki need targad mõtted ja see uus, puhas tulevikunägemus, mida erakond nii väga vajab ning milleks juhatus soovib moodustada Tarkade Kogu.

Mis seal moodustada? Miks sinna kedagi määrata? See kogu on ju olemas ja ka selle liikmed on paigas. Meie, 11 167 liiget, olemegi erakonna Tarkade Kogu, mis peab andma esmajärjekorras hinnangu erakonna rahastamise küsimusele.

Minult on viimase kolme nädala jooksul korduvalt küsitud, mida ma tahan, et ma sellise artikli kirjutasin. Minu soovid on lihtsad. Ma tahan, et igaüks vaataks enda sisse. Ma tahan, et heidetaks kõrvale kõik see, mis ei ole kestev ja ma tahan, et Reformierakonna rahastamise küsimused räägitaks lõpuni ja ausalt selgeks.