Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
/nginx/o/2012/06/08/1156684t1ha577.jpg)
Vibalikust poisist, keda teatriteadlasest ema seltsis tihti etendustel nähti, on kasvanud suur mees. Igas mõttes. NO99 dramaturgil Eero Epneril on olnud ühiskonda ja poliitikat raputanud lavastuste sünnil autorina oluline roll. Olgu siis kõne all «Ühtse Eesti suurkogu» või sel nädalal esitatud «Reformierakonna juhatuse koosolek». «Kõik see on meeskonnatöö,» ütleks mees ise.
Ajal, mil iga mats peab end superstaariks, on Epner nähtus omaette. Seda enam, et tema ampluaa kultuuris ei piirdu teatriga: ta on hinnatud kunstiekspert ja kriitik. Oma isiku teadlik varjujätmine on aidanud fokusseerida avalikkuse tähelepanu loomingu sisulisele sõnumile.
Mullu kirjutas Epner Postimehes, et kunst pakub lahendusi seeläbi, kui kunstnik ei tõsta ennast kõrgemale teistest, vaid tunnistab oma kimpusolekut, meeleheidet, kriisi.