Üks intrigeerivaim episood kahe maailmasõja vahelisest Eesti ja NSV Liidu salateenistuste vastasseisust on seotud NKVD Leningradi oblastivalitsuse välisosakonna allikaga «Ivanov». Selle juhtumi lahtisi otsi püüab üles lugeda ajaloolane Allan Käro.
Allan Käro: üks küsimusi tekitav spioonilugu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Riigiarhiivis hoitavates NKVD välisluure dokumentides on «Ivanovist» juttu suhteliselt vähe. See on ka mõistetav, sest need materjalid kajastavad põhiliselt Tallinnas Nõukogude saatkonna varjus tegutsenud residentuuri tegevust ja Leningradis toimunust on juttu juhuslikult.
Nii kinnitab üks 1938. aasta veebruarist pärinev dokument, et «Ivanov» oli Eesti Leningradi peakonsulaadi asekonsul ja Eesti luure resident ning ta värvati 1936. aasta lõpus. Tema käest saadi dokumente, mille põhjal arreteeriti «Eesti luure kolm suurt agenti». (ERAF, f. 138SM, n. 1, s. 56, l. 85)
Nüüd on juba vähemalt kahel korral väidetud, et «Ivanov» oli Karl Zirkel (Aleksandr Kurski venekeelses Delfis 15.7.2009, Magnus Ilmjärv Eesti Päevalehes 2.5.2012). Zirkel töötas tõesti 1935. aasta 1. märtsist Leningradis asekonsulina, kuid juba 1936. aasta 1. septembril oli ta Tallinnas välisministeeriumis tagasi. Põhjuseks halvad suhted peakonsul Aleksander Warmaga (Eero Medijainen. «Saadiku saatus». 1997, lk 296). 8. septembrist 1936 oli asekonsuli kohusetäitja hoopis Karl Sepp.
«Ivanovi» juhtumi eelloos oli aga Zirkelil siiski oma osa. 1935. aasta märtsis teatas NKVD allikas «Koch» (ka L/45) ehk advokaat Leonid Kahkra, et Zirkel on Eesti luure resident. «Enne ärasõitu sai Zirkel korralduse töötada luure liinis äärmise ettevaatlikkusega ja kompromiteerimise vältimiseks esialgu üldse mitte midagi teha,» teatas «Koch» (ERAF, f. 138SM, n. 1, s. 51, l. 200).
1936. aasta septembris jõudis NKVD järeldusele, et «Koch» on tegelikult hoopis Eesti poliitilise politsei poolt ette söödetud (Pekka Erelt, «Kameeleonist spioon», Eesti Ekspress 20.9.2007). Kui aga uurida Zirkeli elu- ja teenistuskäiku, võib pigem kalduda selle poole, et tema oli n-ö puhas diplomaat.
Diplomaadi rollis esinevat ja oma põhitöö osas mitte midagi tegevat luurajat on tegelikust diplomaadist eristada võimatu ning kohalik vastuluure võib lõputult oma üldjuhul siiski piiratud ressursse tema jälgimisele kulutada. Siit võibki teha ettevaatliku järelduse, et see Zirkelit puudutav teade oli Eesti salateenistuste provokatsioon, et panna NKVD tühja tuult taga ajama.
Keerulisem küsimus on aga, kas 1936. aasta lõpus ehk NKVD dokumendis märgitud värbamise ajal just 23-aastaseks saanud Sepp oli ka tegelikult seotud Eesti luurega? Teatud eripärasid tema välisministeeriumi-karjääris võib tõesti leida.
Leningradis oli ta asekonsuli kohusetäitja kuni 1938. aasta märtsini, mil Nõukogude valitsuse nõudel kõik sealsed konsulaadid suleti. Sama aasta oktoobris lahkus ta omal soovil välisministeeriumist ja jätkas õpinguid Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas.
Ülikool lõpetatud, saadeti Sepp 1939. aasta augustis kiirkorras Kopenhaagenisse Eesti aupeakonsulaadi sekretäriks. Senine aupeakonsulaadi sekretär Georg Rüdiger oli kolm ja pool nädalat varem ootamatult surnud, kui pärast pimesoole operatsiooni tekkis tal kõhukelmepõletik.
Aukonsulaatide sekretärid olid Eesti välisteenistuses huvitavad figuurid. Puhtformaalselt ei olnud nad üldse välisministeeriumi töötajad, palka maksis neile aukonsuliks olev kohalik ärimees. Lisaks konsulaartegevusele töötasid aukonsulaadi sekretärid praktikandina aukonsuli ettevõttes.
Nende palk oli aga suhteliselt tagasihoidlik. «Sekretär-praktikandi palk oleks 500 [Taani] krooni kuus, mis peaks jätkuma elamiseks isikule, kellel pole mingisuguseid seltskondlikke ega esituslisi kohustusi kulutegevateks läbikäimisteks ja kes võib üliõpilase moodi läbi ajada,» kirjutas asekonsul Philip Kaljot 1929. aastal Kopenhaagenist (ERA, f. 957, n. 3, s. 686, l. 3-6).
Seepärast otsitigi aukonsulaadi sekretärideks eelkõige võimekaid noori, kes oleksid välismaal ameti õppimise ja kogemuste saamise nimel valmis ainelist kitsikust taluma. Rüdiger oli 1929. aastal, kui ta Kopenhaagenisse asus, juba 33-aastane naisemees.
Kuigi ka välisministeerium esimese asjana Rüdigerile võimalikke majanduslikke raskusi meelde tuletas, jäi ta oma soovile sellisele tööle asuda kindlaks ja töötas Kopenhaagenis kümme aastat. Selle aja jooksul sündis perekonda ka laps. Kõik see annab alust oletusele, et tal oli algusest peale teine kindel sissetulek.
Tõsi, 1937. aastal tõstis aupeakonsul Ernst Carlsen tema palka 100 Taani krooni võrra, «arvesse võttes tema kauaaegset teenistust ja elukalliduse tõusu» (samas, l. 15). Tegemist oli aga isiklikult Rüdigerile mõeldud palgatõusuga, nii et kui Sepp 1939. aastal Taani sõitis, siis tema palk oli ikka seesama 500 Taani krooni.
Rüdiger sattus Taanis ka NKVD vaatevälja. 1935. aastal on ta vestelnud allikaga A/218 Poola välisministri Józef Becki külaskäigust Kopenhaagenisse (ERAF, f. 138SM, n. 1, s. 51, l. 213-214. Sellesse kausta koondas NKVD Eesti luuret käsitlevad materjalid).
Tõenäoliselt oli tegemist tavalise arvamustevahetusega päevakajaliste sündmuste üle (konteksti järgi võib oletada, et A/218 ei olnud Nõukogude kodanik) ja vähemalt esmapilgul näib selle põhjal, et nii Rüdigeri teabeallikatele Taani ühiskonnas kui ka tema asjatundlikkusele välispoliitika vallas ei saa midagi ette heita.
Kõige selle põhjal võib teha – jällegi ettevaatliku – järelduse, et nii Rüdiger kui ka Sepp olid tõesti seotud Eesti luurega. «Ivanovi» juhtumit harutades tähendab see aga topeltagentide varjunditerohkesse maailma sisenemist, kus asjaosaliste lõplikku lojaalsust ei ole sugugi lihtne kindlaks teha.
Nii võib tõepoolest olla, et Leningradi saadetud Sepp jäi esimeste provokatsioonidega, millega uustulnukate kvaliteeti ilmselt üsna rutiinses korras järele prooviti, millegagi NKVD-le pihku. Jäi ju tema Leningradi saabumise ja värbamise vahele vaid mõni kuu.
Kuid võib ka mitte olla. Kõige suurem küsitavus kogu «Ivanovi»-juhtumi puhul on need «Eesti luure kolm suurt agenti», kelle NKVD tema üleantud materjalide põhjal tabas. Igal teisel ajal ei tekitaks see erilisi kahtlusi, sest kui Sepp oli juba Eesti luure esindaja, oli tema võimuses ka nad välja anda.
Tegemist oli aga 1936. aasta lõpu ja 1937. aasta algusega. Kui «ta andis 1930. aastate lõpus Nõukogude Liidule üle seal tegutsenud poliitilise politsei agentide nimed, kelle kaitsepolitsei oli värvanud vahelejäänud kommunistide seast veel enne 1924. aasta detsembrimässu» (Ilmjärv, EPL 2.5.2012), siis andis ta NKVD-le midagi sellist, mida see täpselt tollel hetkel kõige rohkem vajas.
Eestlastest kommunistide repressioonid Leningradis 1936. aastal juba käisid, näiteks hukati Jakob Palvadre ja tema mõttekaaslased. Üks standardsüüdistusi oli Eesti kasuks luuramine. Nii võib vähemalt mõttemänguna oletada, et Eesti luure otsustas seda NKVD nõrkust ära kasutada ja lasta Sepal ennast meelega värvata.
See oleks aga olnud tunduvalt keerulisem operatsioon kui NKVD meelitamine Zirkeli peale aega raiskama. Juba praktilised probleemid sobilike «Eesti luure agentide» tekitamiseks oleksid märkimisväärsed, rääkimata siis moraalsetest. Äärmiselt mõjuva põhjuseta seda ette ei oleks võetud. Üks selline põhjus oli aga täpselt sel hetkel tegelikult olemas.
1935. aastal värbas NKVD Eesti sõjaväe kapteni Konstantin-Nikolai Trankmanni («Onegin»), kes juhtis piirikindlustuste rajamist Narva piirkonnas. Tagantjärele hinnates: teist nii väärtuslikku ja eelkõige võimekat allikat – vähemalt praegu kättesaadavate dokumentide põhjal otsustades – NKVD-l ei õnnestunudki sõjaeelses Eesti Vabariigis hankida.
Nagu tunnistas 1938. aastal Trankmanni kohtuprotsessil poliitilise politsei assistent Avdi Kraav, tekkis just 1936. aasta teisel poolel kahtlus, et selline allikas on venelastel tekkinud (Alo Lõhmus, Tiit Noormets, PM 27.9.2008).
Ametliku versiooni järgi jäi Trankmann vahele, kui ta sidemees – kelle varasem kahtlane käitumine oli äratanud Eesti piirivalve tähelepanu – kaotas 1937. aasta detsembris ühe NKVD saadetud kirja. See seletus on iseenesest täiesti tõsiseltvõetav, sest ka NKVD ise kurtis oma dokumentides, et «Onegini» sidemehe pidevad piiriületused on äärmiselt ohtlikud.
Kuid teiselt poolt ei tähenda see, et Trankmanni jälile ei saadud juba varem. «Ivanoviga» tegelesid ja võib-olla isegi suhtlesid NKVD Leningradi oblastivalitsuse välisosakonnas need samad mehed, kes «Oneginigagi». «Kolm suurt Eesti luure agenti» välja andnud allikasse võisid nad suhtuda juba teatud usaldusega.
Kui «Ivanov» töötas tegelikult Eesti luure huvides, piisanuks vaid ühest hooletult pillatud lausekatkest või ebaõnnestunult koostatud küsimusest, mis oleks paljastanud NKVD teadmiste täpse ulatuse, ja Eesti vastuluure oleks olnud juhitud õigetele jälgedele.
Otsustades välisteenistuse biograafilise leksikoni nappide ridade järgi, hoidis Karl Sepp pärast Teist maailmasõda madalat profiili ja hoidis eemale Nõukogude luure tähelepanu all olevatest suurtest pagulaskeskustest. Ta elas Karl Karlssoni nime all põhiliselt Islandil, 1960. aastate alguses mõnda aega ka Brasiilias. Ta suri 1979. aastal Reykjavíkis.