Ahto Lobjakas: oo sport, sa oled poliitika

Ahto Lobjakas Foto: Postimees

Et sport on poliitika, on filosoofilisest vaatepunktist elementaarne. Üks poliitika definitsioone on võimu teostamine ning võim on palju ulatuslikum mõiste, kui esmapilgul tunduda võib. «Võim ilmub inimeste vahele niipea, kui nad kokku tulevad, ja kaob niipea, kui nad laiali lähevad,» on kirjutanud Hannah Arendt. Ehk kõige ökonoomsem võimu definitsioon pärineb Leninilt: kto kogo – kes keda? Niipea kui meid (või neid) on kaks või enam, on probleemidele meie (või nende) vahel võimalik läheneda võimu võtmes ja mõistestikus.

Spordis kehastuvad need kaks definitsiooni igal tasandil. Naiivne oleks arvata, et «kes keda?» jääks – või oleks kunagi jäänud – üksnes jalgpalliväljakule või muule spordiareenile. Sport on alati valitsustele korda läinud, sest temast on kerge teha poliitika instrumenti. Kõik, mis mõne valitsuse jaoks on võit spordis, saab pöörata võiduks poliitikas – ja sama hingetõmbega saab sellest vastase kaotus. Vastavalt tuleb sporti ka käsitleda.

Teema teevad aktuaalseks Poolas ja Ukrainas algavad jalgpalli Euroopa meistrivõistlused. Võistluste Ukraina pool on saanud poliitiliste kirgede objektiks ekspeaminister Julia Tõmošenko tõttu, kelle president Viktor Janukovõtši rahvusvaheliselt pehmelt öeldes väheprestiižne administratsioon on vangi pannud. Hulk Lääne-Euroopa valitsusi kaalub Ukrainas toimuvate matšide boikoteerimist. Prantsusmaa ongi nii otsustanud, nagu ka Saksamaa kantsler ja hulk  ministreid (kusjuures riigi jalgpalliliit toetab solidaarsusaktsiooni Tõmošenko heaks), samuti mitu Euroopa Komisjoni volinikku. Samas on poliitikuid, teiste seas Rootsi rahvusvaheliselt respekteeritud välisminister Carl Bildt, kes usuvad, et nii ei tohiks poliitikat teha.

Praegusel juhul on õigus kindlalt esimesel leeril. Rõhutagem, et tegemist ei ole sportlaste boikotiga, nagu seda juhtus külma sõja ajal. Prantsusmaa, Saksamaa jt riikide meeskonnad lähevad väljakule ka Ukrainas (kui see on nende mänguplaanis). Küsimus on poliitilises sõnumis, mille saadavad ELi riikide valitsused.

Protestiaktsioon on ELi poolt kahjuks koordineerimata, kuid siin on poolkogemata satutud millelegi potentsiaalselt väga mõjusale. Bildti võiks süüdistada kujutlusvõime puudulikkuses olukorras, kus ELil selgelt napib hoobasid partnerriikide mõjutamiseks. Miks (ja mis moraalse õigusega) vaadata mööda millestki, mis Ukrainale (jt sealsetele riikidele) selgelt korda läheb? Sport on sealkandis oluline. Spordiga seonduvate ambitsioonide kärpimine annab ennast tunda Ukraina valitsejate prestiižikaos.

Pealegi on see midagi, mida on ELil tunduvalt lihtsam ära teha kui näiteks viisakeelu kehtestamine või pangaarvete külmutamine. Vähemalt praegu veel on spordi seosed suveräänsuse ja riiklike huvidega Euroopas suhteliselt uduselt määratletud – ja boikotid sellevõrra kergemad saavutada.

Väidet, et sport ja poliitika peavad seisma lahus, ei ole tegelikult kunagi veenvalt tõestatud. Sport peaks kindlasti hoidma eemale ideoloogiast, kuid ta ei saa olla väärtustevaba. Spordivõistlustel osalemine tähendab poliitiku jaoks alati tunnustust korraldajale, ükskõik kuidas seda ei serveeritaks.

1980. aasta olümpiaregatt aitas näidata maailmale Eestit ja tema olukorda. Olemas oli ka rahvusliku uhkuse moment, ükskõik kui peidetult. Kuidas aga aitab EM Ukraina demokraatlikku opositsiooni? Vastupidi, tegemist on leiva ja tsirkusega, mis aitab Janukovõtšil polsterdada oma võimu ja annab talle õigust juurde.