Kui keegi paneb Eesti ette valiku, kas me tahame paremat gaasihinda sõltuvuse kaudu Venemaast või toimiva turu abil, siis selles küsimuses valikut ei ole, kirjutab majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi asekantsler Ando Leppiman.
Ando Leppiman: gaasituru müüdid ja tegelikkus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Riigikogu võttis kolmapäeval vastu gaasituruseaduse, mille järgi tuleb gaasi ülekandevõrk eraldada praegusest omanikust, avades seega konkurentsi alternatiivsetele teenusepakkujatele ja alandades pikas perspektiivis gaasi hinda tarbijate jaoks.
Eesti Gaasi ja tema omanike lobitööst ja avalikkuse hirmutamisest oma ärihuvide kaitseks võib aru saada. Äriettevõte peabki mõtlema, kuidas teenida varadelt maksimaalset tulu. Kogu maagaasiseaduse väljatöötamise ajal Eesti Gaasi omanike poolt väga jõuliselt peale surutud mudel, mille järgi jääks gaasi ülekandevõrk nende omandusse ja riik peaks iga nende sammu kontrollima, teenib vaid Eesti Gaasi omanike huve ülekandevõrgu hinna tõstmiseks ning ikkagi selle müümiseks. See aga ei ole Eesti riigi ega gaasitarbijate huvides.
Esimene müüt, millega Eesti Gaas avalikkust eksitab, on, et riik natsionaliseerib gaasivõrgu. Ajaloolise paranoiaga ähvardamine võib olla tõhus propaganda, kuid ei vasta tõele. Maagaasiseadus annab Eesti Gaasile mõistliku tähtaja, mille jooksul tuleb tal võrk müüa enda vabalt valitud tingimustel enda valitud ostjale. Ainuke riigi seatud kriteerium on, et uus omanik ei tohi tegeleda gaasi tootmise ega müügiga. See välistab olukorra, kus võrgu ostab mõni Eesti Gaasi omanikuga seotud ettevõte ning monopol võib jätkuda.
Teine levitatav müüt on, et võrkude eraldamine toob kaasa võrgutasude hüppelise suurenemise. Siinkohal on oluline märkida, et võrgutasude suurus sõltub võrku tehtavate investeeringute mahust ja mitte võrgu omaniku isikust. Pole vahet, kas võrkude omanik on Eesti Gaas või McDonald’s, tasu kehtestab konkurentsiamet kulude järgi. Võrgutasude arvutamise metoodika on kõigile võrguettevõtetele sarnane.
Kolmas ja kõige suuremat valet peegeldav müüt väidab, et võrkude eraldamine tõstab gaasi hinda. Tegelikult on asi vastupidine: eraldamine teeb võimalikuks konkurentsi ja vaid konkurents saab olla gaasi hinna alanemise eeldus. Kui meil on praegu gaasiturul täielik Eesti Gaasi monopol, siis võrkude eraldamine annab ka teistele gaasimüüjatele kindluse turule tulemiseks.
Tõsi, gaasi hind on Eestis viimaste aastate jooksul tõusnud, kuid see pole tingitud võrgutasu muutusest. Kui veel aastal 2006 müüs Eesti Gaas oma Eesti klientidele gaasi hinnaga 110 eurot tuhande kuupmeetri eest, siis praegu küsib ta 334 eurot. Hinnatõus on olnud kolmekordne! Tegemist on meelevaldse hinnatõusuga, millel pole seost tegeliku gaasitootmise kuluga, ja sellist hinda on võimalik küsida seetõttu, et gaasiturul puudub konkurents. Kusjuures, Eesti praegune gaasi hind pole meie piirkonna odavamate hulgas – mitmes Euroopa Liidu liikmesriigis müüb Gazprom gaasi madalama hinnaga kui Eestis.
Riigil on töös gaasi tarneahelate mitmekesistamine ja see annab omakorda kindlust käsitleda energeetikat planeerides gaasi olulise energiakandjana.
Neljas müüt on, et Eestis on maagaasi hind niigi madal ning kui rikkuda head suhted Gazpromiga, võib hind tõusta. Kui keegi paneb Eesti ette valiku, kas me tahame tulevikus paremat gaasihinda sõltuvuse kaudu Venemaast või toimiva turu abil, siis iseseisva riigi jaoks selles küsimuses valikut ei ole. Energiajulgeolekuga kauplemine viib igal juhul sõltuvuseni.
Gaasivõrkude omandiline eraldamine pole Euroopa Liidus midagi erakordset, võrgud on eraldanud Taani, Rootsi, Holland, Ühendkuningriigid, Belgia, Poola ja Portugal. Samas suunas liiguvad Iirimaa, Kreeka, Sloveenia, Leedu ja teised. Omandiliselt eristatud gaasivõrkudes on turuliidri kontrolli all vaid 20–30 protsenti kogu gaasi impordist Suurbritannias ja 50–60 protsenti Hollandis. Omandiliselt eraldamata gaasivõrkudega riikides on turuliidri kontrolli all 90–100 protsenti gaasi impordist.
Võrkude omandilist eraldamist toetab tugevalt ka Euroopa Komisjon – energeetikavolinik Oettinger saatis Eestile hiljuti vastava toetuskirja.
Võrkude eraldamine ei kätke endas suuri juriidilisi riske. Põhiseaduslik omandiõiguse riive on küll olemas, kuid lubatavates piirides. Samuti puudub vastuolu Eesti Gaasi asutamis- ja/või erastamislepingutega ja investeeringute kaitse lepingutega.
Eraldamata ülekandevõrkude skeem pärsib alternatiivsetesse tarneahelatesse investeerimist, sest turuvalitsejad on veeldatud maagaasi (LNG) terminalidesse investeerinud oma vajadustest lähtudes või on kontroll saavutatud kaudselt. Turuvalitsejad käituvad tihti diskrimineerivalt ja reserveerivad terminali lao soodsatel tingimustel pikaks ajaks, blokeerides nii konkurentide turule tuleku. Nii ongi Euroopa Komisjoni uuringu põhjal vähem kui kümme protsenti investeeringutest teinud uued turule tulijad.
Gaasivõrgu investeeringud peavad teenima tarbijate huve ja seda on võimalik saavutada vaid sõltumatu süsteemihalduri loomisega.
Omaette teema on gaasihinna kujunemise läbipaistvus. Omandiliselt eristamata mudelite puhul koondub gaasiturg ühe ettevõtte kätte ning konkurentsi ei sünni.
Eesti senise mudeli järgi on gaasi hind seotud peamiselt nafta hinnaga, pole seost gaasi nõudluse ja pakkumisega. Samas on Suurbritannias, kus gaasi süsteemihaldur on tarnijatest eraldatud, 40,1 protsenti gaasi hinnast seotud gaasi turuhinnaga, 16,5 protsenti üldise inflatsiooniga ja 16,2 protsenti kergema kütteõliga.
Eesti Gaas soovis tungivalt, et loodaks nende kontserni kuuluv sõltumatu süsteemihaldur. See tooks kaasa administratiivse koormuse kasvu. Euroopa Komisjoni hinnangul välistab omandisuhete täielik eristamine üksikasjalike ja keerukate õigusaktide kehtestamise ja ebaproportsionaalse bürokraatia tekke.
Nii majandus- ja kommunikatsiooniministeerium kui ka riigikogu on maagaasiseadust välja töötades olnud diskussioonis Eesti Gaasi juhatuse ja omanike esindajatega ja julgelt võib väita, et Eesti Gaasi ettepanekuid on põhjalikult kaalutud ja suures osas arvestatud.
Eesti riik on olnud läbirääkimistel ratsionaalne ja arvestanud investorite huvisid, samas jäänud kindlaks oma soovile gaasi ülekandesüsteemi sõltumatuse ja omandilise eraldatuse suhtes. See võimaldab Eestis arendada välja gaasituru mitme gaasipakkuja, läbipaistva turukorralduse ja hinnakujundusega ning gaasivarustuskindlusega.