Eesti president Toomas Hendrik Ilves kirjutas üleeile õhtul Twitteris päris teravaid kommentaare Nobeli majanduspreemia võitnud Paul Krugmani Eestit puudutavate mõtteavalduste kohta. Ette rutates tuleb tunnistada, et ma olen Ilvese kriitikaga nõus, sest Krugman tulistas Eesti suunas puusalt. Samas on selle taga laiem ja väga huvitav vaidlus. Maailma majandusteadlased väitlevad praegu väga teravalt «kärpimine versus laenamine».
John Maynard Keynesi (1883–1946) ideede pooldajad ütlevad, et riigid ei tohiks kärpida, kuna see viib allakäiguspiraali (kärpimine jahutab majandust, mis omakorda vähendab tulusid). Austria koolkonna esindajad soosivad kasinusmeetmeid ehk kärpimist, kuna majandus on tasakaalust väljas.
Krugman on üks tõsisemaid kasinusmeetmete vastaseid ning seetõttu ta ka vaidleb paljude majandusteadlastega üsna agressiivselt. 30. mail oli Krugman BBC telesaates «Newsnight». Saate lõpus vaidles britt Jon Moulton Krugmanile vastu, tuues näiteks Eestit, kus kärpimine on majandust aidanud. Ja sellele jätkuks vajutas Krugman kolmapäeval kriitilise postituse Eesti kohta.
Küsimus, kas kärpida või laenata, kütab maailmas üha rohkem kirgi. Krugman väidab, et kärpemeetmed on katastroofilised, kuna see viib majanduse edasise languseni. Tuleks trükkida raha, laenata rohkem ja kärpida kunagi hiljem. Kui lääneriigid seda koordineeritult teeks, siis paar aastat oleks kindlasti maailma majandus tugevam, kuid pikemas perspektiivis tekiks majandusliku katastroofi risk. Probleem seisneb ka selles, et paljud lääneriikide poliitikud ei pruugi viie aasta pärast võimul olla ja neile Krugmani lahendus sobiks.
Paljud kärpimise vastased tsiteerivad Keynesi. Tuleb tähele panna ka seda, et Keynes pooldas küll riiklikke stiimulprogramme majanduse jahtumise ajal, kuid teisalt ütles ta, et heal ajal peavad riigid sääste koguma, et oleks, mida raskemal ajal kulutada. Ning see on midagi, mida kärpimise vastased kipuvad mugavalt unustama. Alates 2002. aastast on USA riigieelarve miinuses – isegi nii headel aegadel kui 2004–2007 ei suutnud nad reserve koguda. Kui tuli kriis, siis suurenesid käärid tulude ja kulude vahel veelgi. Kui riigieelarve miinus on kümme protsenti sisemajanduse kogutoodangust, siis Krugmani kombel täiendavast laenukoormuse suurendamisest rääkimine on minu meelest hullumeelsus. Kui USA oleks heal ajal säästnud nagu Eesti, võiks sellest rääkida.
Tagamaid vaadates on selge, et Krugmanile Eesti näide ei meeldi. Tema räägib kärpimise ohtlikkusest ja et seda ei tohiks teha. Kuid kusagil maailma ääremail on väike riik, kus see kärpimine on justkui edu toonud. Seepärast on ka ehk mõistetav, et kui Krugman tõi Eesti SKT graafiku, mis näitas, et oleme 2007. aasta tasemest allpool, siis oli see mõnevõrra demagoogiline. Eestis oli suur buum 2000–2007 ja kui vaadata pikema perioodi graafikut, siis oleme pea kaks korda kõrgemal kui 2000. aastal. Alustades graafikut 2007. aastast, on pilt petlik.
Ma olen seda meelt, et Eesti kärpimine ja kohandumine kitsamate oludega (aastatel 2008–2010) oli hädavajalik ning see on ka üks peamistest põhjustest, miks ma olen praegu viie aasta lõikes Eesti majanduse suhtes optimistlikum kui lääneriikide majanduste suhtes.
Teisalt peame ka arvestama, et kui kõik oleks kärpinud nagu Eesti, oleks üldine majanduskeskkond jahedam ning Eesti taastumine poleks olnud nii tempokas. Sõltume ekspordi osakaalu suurenemise tõttu veelgi rohkem välispartnerite käekäigust kui 2007. aastal. Teiseks on Eestit toetanud suurenenud eurotoetused aastatel 2009–2011.
Arvan, et mitmeid Krugmani praeguseid seisukohti kritiseeritakse viie aasta pärast ja praegu ei mõisteta laiemalt tema ettepanekutega kaasnevaid riske. Tore, et president Ilves Eesti kaitseks välja astus.