Imbi Paju

FOTO: Erakogu

Eestlased peavad end ikka veel elukateks, kes koogutavad välismaalaste ees, leiab kirjanik ja filmitegija Imbi Paju, otsides põhjusi, miks tekkis nii suur pahameel selle pärast, kuidas president Toomas Hendrik Ilves reageeris kolumnist Paul Krugmani arvamusele Eesti majanduse kohta.

Mõnede rahvuskaaslaste pahameel selle üle, et Eesti president julges Krugmani hoolimatult visatud väitele vastu hakata, meenutab möödunud laupäeval Helsingi antikvariaadist ostetud Aino Kallase päevikust loetud situatsiooni kirjeldust, kuidas 1905. aastal peeti Hiiumaal kirikupüha ja aadlikud korraldasid seejärel õhtusöögi, kuhu kutsuti eestlastest intellektuaalid ja talupojad.

Talupoegade esindaja pidas kõne, öeldes: aitäh mõisaisad, et kutsusite meid siia, kuid meie oleme ainult tavalised elukad, sööme kõhu täis ja läheme minema. Pugejalik situatsioon valmistas Aino ja Oskar Kallasele suurt piinlikkust, eriti veel seetõttu, et lauas istus mitmeid degenereerunud aadlikke.

Äkki sain ma aru, kus on meie koogutamise juured ja psühholoogia. Me peame end ikka veel elukateks! Eesti president seisis oma riigi eest, mis peakski olema eestlase esimene refleks - mitte koogutamine, et kuna välismaa kolumnist ütles, kuidas siis meie väikese riigi president julges reageerida.

Selle asemel, et kodukootult leheveergudel halada, võiks minna google’isse ja näha, et Ilves on korjanud maailmaajakirjanduses Eestile hea saldo.