Swedbank Investeerimisfondide juht Kristjan Tamla.

FOTO: Toomas Huik

Kristjan Tamla kirjutab, et Kreekale ette heidetud finantsdistsipliini puudumine pole akadeemilistes uurimustes rahaliidust lahkumise põhjusena üldiselt äramärkimist leidnud.

Arutelu euro kadumisest või mõne riigi euroalast lahkumisest on erineva intensiivsusega kestnud juba rahaliidu loomisest alates, praeguseks juba enam kui 13 aastat. Näiteks müristas 2005. aastal, pärast ­euro vahetuskursi kiiret tugevnemist enamiku teiste valuutade suhtes, toonane Itaalia peaminister Silvio Berlusconi: «Euro on katastroof!» Talle sekundeeris riigi tervishoiuminister: «Euro peab kaduma!»

Viimastel nädalatel, pärast Kreeka poliitikute suutmatust valitsust moodustada, on euroala võimaliku lõhenemise debatt taas ägenenud. Ameerika ühe juhtiva panga Citigroupi hinnangu kohaselt on tõenäosus, et Kreeka euro­alast peatselt lahkub, juba enam kui 50 protsenti.

Kreeka euroalast lahkumise võimalikke ajendeid ja sellega kaasnevaid tagajärgi on enamikus arvamusavaldustes ja -lugudes kirjeldatud peamiselt emotsionaalses võtmes: «katastroofiline», «ennenägematu», «kujuteldamatult kallis», «kulud on nii suured, et seda ei juhtu» jne.

Kas neile emotsioonidele on võimalik anda natukenegi objektiivsemat (näiteks rahas mõõdetavat) hinnangut? Kindlasti saavad sellised hinnangud olla vaid ligikaudsed, kuid seda võiks siiski püüda teha. Üheks lihtsaimaks võimaluseks hindamisel on ajaloos aset leidnud analoogiliste juhtumite analüüs.

Rahaliitude lagunemisi on läbi ajaloo ette tulnud omajagu, kuid enamikul juhtudel on tegemist mõne väikese meretaguse koloonia poliitilise ja sellele järgnenud majandusliku lahkulöömisega emamaast. Suuremate riikide/regioonide eraldumine rahaliidust on toimunud pigem üksikjuhtudel.

Viimase saja aasta jooksul aset leidnud näidetena võib välja tuua rublatsooni ja Jugoslaavia lagunemise 1990ndate alguses, Tšehhi ja Slovakkia rahaliidu lagunemise 1993. aastal ning Esimese maailmasõja järgse Austria-­Ungari rahaliidu lagunemise 1919. aastal. Märksa sagedamini on ette tulnud fikseeritud vahetuskursi süsteemide lagunemisi, Euroopas nähti seda viimati 1990ndate alguses.

Erinevate akadeemiliste uurimuste kohaselt on rahaliitude lagunemise peamisteks põhjusteks neli tegurit: esiteks riigi/piirkonna majanduse konkurentsivõime langus ning sellega kaasnenud ekspordi ja elatustaseme alanemine; teiseks riigi/piirkonna pangandussektori olukorra märkimisväärne halvenemine; kolmandaks riigi/piirkonna madalad välismajanduse sidemed (eksport, import); neljandaks riigi/piirkonna poliitilise korralduse muutus.

Huvitav on tõsiasi, et kui Kreekale heidetakse kõvasti ette eelarvedistsipliini puudumist, pole akadeemilistes uurimustes seda rahaliidust lahkumise põhjustajana üldiselt välja toodud. Küll on see leidnud aga kinnitust fikseeritud vahetuskursi süsteemist loobumise põhjustajana.

Kreeka puhul on neljast nimetatud tegurist kindlasti täidetud esimesed kaks. Viimaste andmete põhjal on Kreeka kaupade eksport alates 2008. aastast kukkunud enam kui viiendiku võrra ja majanduse maht (SKT) vähenenud kümnendiku võrra. Võrdluseks, varasemate juhtumite puhul on eksport küll olnud samas suurusjärgus, kuid SKT langus mitte. Mis puudutab Kreeka pangandussektori olukorda, siis pärast valitsuse võlakirjade osalist mahakandmist märtsis muutus selle riigi pangandussektori kapitalipositsioon sisuliselt olematuks.

Hinnangu andmine, kas mõne riigi eksporditase on kõrge või madal, on mõneti subjektiivne. Siiski näib Kreeka puhul olevat täidetud ka kolmas tegur – Kreeka kaupade ja teenuste ekspordimahud on suhtes riigi majandusse kõige madalamad euroalas (24 protsenti SKTst). Ajaloos rahaliidust lahkunud riikide/piirkondade suhtelised ekspordimahud on olnud keskmiselt kümne protsendipunkti võrra kõrgemad. Lisaks on Kreeka olnud üks vähestest euroala riikidest, kus see suhe on viimase tosina aasta jooksul alanenud.

Kõige vähem on Kreeka puhul täidetud neljas tegur – poliitilise korralduse muutumine. Samas, arvestades viimaseid «ebaõnnestunud» valimisi ning ekstreemsete vaadetega parteide populaarsuse kasvu, on tunduvalt suurenenud tõenäosus ka selle teguri täitumiseks.

Nende nelja teguri alusel tundub vägisi, et hinnangud, mis praegu peavad Kreeka euroalast lahkumise tõenäosust 50 protsendist suuremaks, on vähemalt akadeemilistele uurimistele ja ajaloolisele kogemusele tuginedes igati ­õigustatud.

Šveitsi ühe juhtiva panga ­UBSi hinnangul oleks mõne väiksema ­ääreala riigi (näiteks Kreeka) ­euro­alast lahkumise kuludeks selle riigi jaoks ligikaudu 10 000 ­eurot elaniku kohta esimesel aastal ja 3000–4000 eurot paaril järgmisel aastal. Kreeka puhul moodustaks see ligikaudu pooleaastasest sisemajanduse kogutoodangust. Isegi 1990. aastate majanduslangus Eestis tundub selle kõrval pisiasjana ning on vaja väga head kujutusvõimet, et ennustada, milliseid protsesse see aastakümneid heaoluühiskonda nautinud Kreekas esile võiks kutsuda.

Kreeka lahkumisega seotud kulud euroala teistele riikidele küündiksid UBSi hinnangu kohaselt 225 miljardi euroni (umbes kaks protsenti euroala SKTst). Samas on majandusanalüüsi ja -konsultatsiooni firma Capital Economics kogu euroalale langevateks kuludeks hinnanud alla ühe protsendi rahaliidu SKTst, Saksamaa Dekabank aga 350 miljardit eurot (umbes kolm protsenti euroala SKTst).

Need näited illustreerivad kõnekalt, kui ligikaudne saab olla sääraste hinnangute tegemine. Suurim määramatus mõne riigi euroalast lahkumisel on eelkõige seotud võimaliku ahelreaktsiooniga finantssektoris, mille lõimumine on Euroopas viimase kümnendi jooksul olnud märksa ulatuslikum kui näiteks riikidevahelise kaubavahetuse intensiivistumine. Samal ajal tundub, et emotsionaalsed hinnangud rahaliidust lahkumise mõjude kohta on õigustatud pigem euroalast lahkuva riigi majanduse, mitte kogu euroala suhtes.

Kuigi ilmselt ei kujuta keegi täpselt ette Kreeka lahkumisega kaasnevaid tagajärgi, on enamik suuremaid turuosalisi ühel või teisel moel sellega arvestamas. Seetõttu ei pruugi mõne väiksema riigi lahkumise mõju teistele rahaliidu liikmetele kaugeltki nii dramaatiline olla.

Rahaliitude lagunemist uurinud majandusajaloolased on välja toonud omapärase paradoksi: rahaliitude täielikul lagunemisel on esimestena lahkujad olnud üldjuhul väikseima kahju kandjad. See kehtib nii Balti riikide lahkumise kohta rublatsoonist kui ka Tšehhoslovakkia lahkumise kohta Austria-Ungari rahaliidust.
Autor on Swedbanki Balti investeerimiskeskuse analüüsiosakonna juht