Siim Kiisler: kelle asi on Eesti?

Siim Kiisler. Foto: Stanislav Moshkov/Den za Dnjom

Kui oli algamas II Maailmasõda, ütles ühtse Euroopa üks arhitekte Jean Monnet oma kaasmaalastele prantslastele: «Vaadake, inglased lõpuks võidavad, sest nende maal on sõda iga põlvepikkuse poisikese asi, Prantsusmaal aga on sõda valitsuse asi.» Elame õnneks rahuajal, aga tõsine mõtteviisi probleem kimbutab ka Eestit.

Eelmisel nädalal said lõpuks teatavaks rahvaloenduse tulemused. Eesti elanike arvu vähenemine viimasel kümnendil ligi 76 000 inimese võrra on tõsiasi. Ja kuigi see number ei ole absoluutarvudes ega ka protsentidesse arvutatuna nii šokeeriv kui Lätis või Leedus, ei ole meie rahva püsimajäämise seisukohast kindlasti põhjust rahuloluks.

Neist «kaduma läinud» 76 000 kui ka ülesloetud 1,294 miljonist on viimase nädala jooksul palju räägitud. See on karm reaalsus ja arutelud selle üle, mitu inimest jäi loendamata ja kas kedagi loeti topelt, ei muuda pilti. Aga on veel kolm numbrit, mis peaks murelikuks tegema iga eestlusest ja Eestimaast hooliva inimese.

Miljon, 1146 ja 1,52. Need kolm numbrit juhivad ohutuledena tähelepanu Eesti kõige tähtsamale küsimusele – kuidas tagada rahvastiku kestlikkus ja meie perede toimetulek.

Üks miljon. See on kriitiline piir, millest väiksemal rahvusel tekivad teadlaste hinnangul väga tõsised probleemid omariikluse, oma kultuuri, keele, teaduse ja hariduse hoidmisel. Rahvaloendusel määratles end eestlasena vähem kui 900 000 inimest. Eestlaste arv väheneb ja selle vähenemise peatamine ei ole mitte ainult rahvusromantikast kantud moraalne kohustus, vaid ka pragmaatiline ja praktiline valik.

Inimeste puudus – n-ö eestikeelse turu väiksus – kummitab peaaegu kõiki elualasid. Kui eestlasi on vähe, siis on vähe eesti kirjanduse lugejaid ja raamatukogude külastajad, vähe teatriskäijaid ja vähe kodumaise muusika kuulajaid, vähe ka postkontorite, pankade ja poodide kliente nii linnas kui maal. Siis on ka hind kõrge, dotatsioon kallis, palgakulud katmata ja koondamine ning uste sulgemine pidevalt ähvardamas.

Eesti summaarne sündimuskordaja oli 2010. aastal 1,52. Sisuliselt näitab see number mitu last sünnib iga naise kohta. Rahvastiku taastootmiseks peaks see number aga olema vähemalt 2,1. Viimati oli see arv meil nii suur laulva revolutsiooni päevil.

Mind on alati imestama pannud, et ei tea, kelle lapsed need siis Eesti elu edendama peaksid, kui peredes on lapsi keskmiselt alla kahe. Jah, ühest küljest on küsimus 90ndate ebakindlates oludes, kus sündimus järsult langes. Sündimuskordaja oli madalaim 1998. aastal, mil elussündinud laste arv ühe naise kohta oli 1,28. Aga teisalt tunneb eestlane täna end juba peaaegu kangelasena, kui tal on kasvatada kaks last.

See suhtumine peab muutuma ja me peame lisaks lapse saamisele hakkama senisest rohkem väärtustama ka peres kasvavate laste arvu. Täna aga suhtutakse pere neljanda, viienda või kuuenda lapse sündi sageli kui tööõnnetusse või pere rasketest majanduslikest oludest tingitud äriprojekti. Suure pere vanemad on justkui veidrikud, kellel pole pereplaneerimisest aimu. Lasterikkus on justkui kuues varvas, mida peaks ühiskonna eest kui mitte peitma, siis vähemalt mitte ka eksponeerima.

Õnneks on sündimus Eestis viimasel kümnendil suurenenud. 2010. aastal jõudsime isegi selleni, et sündide arv ületas surmade arvu – tõsi küll, ainult 35 inimese võrra. Kuid möödunud aasta tõi tagasilöögi ja meil sündis koguni 1146 last vähem kui aasta varem. 1146! Ühe aasta põhjal on raske teha põhjapanevaid järeldusi, kuid muretsema paneb see number küll.

Me kõik tahame, et meil oleks hea töö ja me ei peaks toimetuleku pärast muretsema. Me tahame, et meil oleks õnnelik pere ja ilus kodu, kus saaks tegeleda hobidega ja suhelda sõpradega. Aga mis kodu see on ilma lasteta!?

Sündivate lastu arvu vähenemise põhjused on peidus selles sotsiaalses keskkonnas, kus me elame ja neis väärtustes, mida ühiskond kannab. Pere loomist lükatakse edasi kartuses, et hetkel ei suudeta pakkuda lapsele piisavalt kindlat ja turvalist keskkonda. Enne on vaja kapitali koguda, korralik elamine soetada ja pool pangalaenust tagasigi maksta, pensionipõlv kindlustada.

Paraku ei ole vanemate panus laste kasvatamisse seni piisavalt väärtustatud. Kui me tahame, et rahvas kestaks ja lapsi sünniks, siis me peame emade tööd senisest rohkem hindama. Täna on aga emade palgad ja seetõttu ka pensionid tihti väiksemad kui neil, kes pole üldse lapsi üles kasvatanud. Selline ebaõiglus tuleb lõpetada.

Üheks selliseks võimaluseks on vanemapensioni kehtestamine. See väike lisatugi ei ole põhjus, mis hakkaks kohe ja kiiresti iivet tõstma, kuid paljudele peredele on see suur summa ja annab tulevikuks lisakindlust. Samas ei piisa ainult ka sellistest pragmaatilistest stiimulitest. Isegi kui riik kehtestab järjest uusi toetusi ja soodustusi, ei saa riik kehtestada üht peamist alust tugevatele perekondadele, kus kasvab palju lapsi.

Nii nagu riigiaparaat ei saa meie peredesse lapsi sünnitada ja neid üles kasvata, ei saa riik kehtestada ka väärtushinnanguid. Aga selliste sammudega saab riik anda oma kodanikele sõnumi – kui kasvatad lapsi, siis seda ka hinnatakse. Ja pigem suurema, mitte väiksema pensioni kaudu, nagu seni on kahjuks olnud. See on koht, kus kogu ühiskond peab ühiselt läbi ühise eelarve meie peredele appi tulema.

Sellele, et Eesti ühiskonna väärtused on nihkes, on tähelepanu juhtinud juba Lennart Meri, kes ütles, et me oleme olnud edukad kõiges peale Eesti väärtussüsteemi taasloomise. Moodsa aja virvarris on jäänud tagaplaanile need väärtused, mis aitavad meil rahvana kasvada ja hingata. Perekond, kodu, vaba iseolemise tahe, austus selle vastu, mis on olnud ja nende vastu, kelle järeltulijad me siin maal oleme. Kui me neid alusväärtusi oluliseks ei pea, ei aita ka riigi toetused.

Valitsus saab astuda konkreetseid samme nagu vanemapensioni kehtestamine, kuid valitsus ei saa kehtestada väärtusi. Edasine on kõik juba iga Eesti inimese enda käes, sest kuidas me ka ei tahaks ja ükskõik kui ideaalne meie riik ka ei oleks – lapsi sünnitada ja kasvatada saavad ikka eestlased, mitte Eesti riik.

Autor on viie lapse isa.