Küberkaitse, küberrünne ja küberkonflikt on mõisted, mis viimaste aastate jooksul on kerkinud kunagisest obskuursusest moodsaks ja võib-olla isegi šikiks, igal juhul salongikõlblikuks teemaks.
Juhtkiri: küberkonfliktide ajastu
7. juuni 2012, 09:22
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõned Tallinnas korraldatava esindusliku CyConi konverentsi varasemate aastate külalistest mäletavad, et algul täitsid saale häkkeri moodi patsiga noormehed, nüüd aga on kokku 400 osalejaga sessioonid tulvil lipsustatud härrasmehi ega puudu ka asjatundjatest daamid.
Arutelu käib selliste asjade üle nagu rahvusvahelise õiguse kohaldatavus küberruumis, küberkonflikti eetiline ja moraalne dimensioon, küberkaitse uued paradigmad jne – neid küsimusi uuritakse mainekates ülikoolides ja mõttekeskustes. Riikidevaheliste või muude küberkonfliktide oht on seega piisavalt suur, et panustada selle teemaga tegelemiseks parimaid ajusid ning teisi ressursse.
Eestlastele meenuvad kõigepealt 2007. aasta kevadel pronksöödega kaasnenud ründed meie veebisaitide ja pankade vastu, kuid aeg on edasi läinud ja välja ilmunud märgatavalt keerukamad ja täpsemalt väljasihitud virtuaalsed ründerelvad. Mida konkreetsemaks minna, seda salajasem on see tegevus, ning ka CyConil on esinejaid, kes ajakirjanikke oma ettekannetest kirjutamas näha ei taha.
Avalikkusele pakutakse eelkõige abstraktsemaid üldistusi, millest peab jääma põhiliselt mulje, et tegemist on eriti oluliste küsimustega, või siis vastupidi sedavõrd tehnilisi üksikasju, millega tavainimesel pole lihtsalt midagi peale hakata.
Tegelikkuses võib olla tegu reaalsete ohtudega, mis teostumisel meid märkimisväärselt mõjutaksid. Vahest elame üle, kui kellelgi õnnestuks pangaautomaatide võrk paariks tunniks rajalt maha võtta, kuid näiteks elektrijaamade infrastruktuuri ründamine võiks tuua märgatavalt tõsisemaid tagajärgi.
Seda, et tänapäeval ei ole tehnorajatise seiskamiseks tingimata vaja lennukist pomme pilduda, vaid piisab osavalt süsteemi sokutatud ussviirusest, näitab USA ja Iisraeli hiljuti Ameerika ajakirjanduses detailselt kirjeldatud kübertegevus Iraani tuumaprogrammi vastu. Näib, et Pandora laegas on avatud – kes tagaks, et järgmisena ei kuule me Iraaniga sarnastest käikudest lääneriikide suunal või Venemaa uutest võimekustest?
On üpris kindel, et tänapäeval on iga olulisema konflikti osaks ka jõukatsumine küberruumis ning see konflikt ei pruugi isegi sisaldada tavalist «kuuma» sõda koos kahurite ja püssilaskudega. Me saame nendest teemadest kahtlemata veel mõndagi kuulda ja iga uudis ei pruugi olla hea.
Mis aga kahtlemata positiivne, on Eesti roll neis aruteludes, mida meie riigijuhid ja välisesindajad on 2007. aasta kogemuste põhjal ka taotlenud. Küberkonfliktide ajastul võib ka väike tegija osutuda suureks ja tugevaks.