Jürgen Valter: seadusandja agarus, ogarus ja skisofreenia

, vandeadvokaat, kahe lapse isa
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jürgen Valter
Jürgen Valter Foto: valter.ee

Riigikohus leidis hiljuti (05.06.2012) tehtud lahendiga, et perekonnaseadus ei keela lapsevanemal ilma kohtu nõusolekuta oma lapsele väärtpabereid kinkida. Riigikohus tegi samal päeval ka vastavasisulise pressiteate.

Normaalses ühiskonnas peaks sellise pealkirjaga pressiteade panema iga mõistliku inimese õlgu kehitama ning küsima, miks peaks üldse kahtlema selles, kas lapsele kingituse tegemiseks on vaja kohtu luba ning miks peaks kõrgeim kohus üldse sellisele teemale aega kulutama. Kahjuks on aga kõnealuse lahendi tagamaad laias laastus paljudele lapsevanematele tuttavad. Nimelt jõustus 1. juulil 2010 uus perekonnaseadus, mis näeb ette, et ilma kohtu eelneva nõusolekuta ei või lapsevanem lapse nimel omandada ja võõrandada väärtpabereid. Nimetatud regulatsioon on mõistagi tekitanud palju segadust.

Kõnealune riigikohtu lahend tehti seoses vaidlusega, mille puhul kandis lapsevanem alates 2009. aastast igakuiselt oma lapse pangakontole sihtotstarbelist raha, mille eest kohustus pank vastavalt lepingule ostma lapse nimele investeerimisfondi osakuid. Pank seda ka tegi kuni uue perekonnaseaduse jõustumiseni ning keeldus alates 1. juulist 2010 lepingut edasi täitmast, sest lapsevanemal vastavat kohtu luba ei olnud.

Seepeale pöördus lapsevanem kohtusse, kuid mitte selleks, et kohtu luba küsida, vaid selleks, et kohus jätaks eelviidatud perekonnaseaduse sätted üldse kohaldamata, sest need on tema hinnangul põhiseadusega vastuolus ning sellisena kehtetud.

Esimese ja teise astme kohtud nentisid, et kuna perekonnaseadus otseselt keelab ilma kohtu loata lapsevanemal lapsele väärtpaberite omandamise ning vastavat luba lapsevanem antud juhul ei olnud küsinud, siis tuli hagi jätta rahuldamata. Sisuliselt ei nõustunud kohtud ka sellega, et selline keeld ei oleks õigustatud, vajalik ega lapse huvides ning tegemist oleks põhiseadusevastaste sätetega.

Riigikohus alamastme kohtutega ei nõustunud ning leidis, et vaatamata sellele, et perekonnaseadus selgesõnaliselt keelab väärtpaberite omandamise, ei ole see tegelikult seaduse mõte. Riigikohus nentis, et perekonnaseaduses sisalduva regulatsiooni mõte on eeskätt piirata vanema kergekäelist tegutsemist lapse raha paigutamisel, mitte aga olukorras, kus laps omandab väärtpabereid tasuta ja sellest ei tulene talle kohustusi. Kolleegium leidis, et väärtpaberite omandamiseks on kohtu nõusolek vajalik üksnes siis, kui laps omandab väärtpaberid oma raha eest, kuid juhul, kui raha ongi lapsele antud sihtotstarbel omandada väärtpabereid, siis tuleb seda sisuliselt lugeda väärtpaberite kinkimiseks. Tsiviilkolleegium rõhutas, et kohtu nõusolekut on siiski vaja lapse nimel väärtpaberite võõrandamiseks.

Muu hulgas tähendas selline lahend seda, et kohus küll rahuldas hagi, aga ei öelnud, et perekonnaseaduse sätted oleksid põhiseadusega vastuolus. Kohus leidis võimaluse hagi rahuldamiseks olemasolevate seaduse sätete tõlgendamise kaudu, tõlgendades sätteid selliselt, mis võimaldas hagi rahuldada. See tähendas muu hulgas aga seda, et kohus ei pidanud andma hinnangut perekonnaseaduse asjakohasele regulatsioonile laiemalt.

Olgu märgitud, et küsimus normi põhiseaduspärasusest on suhteliselt mitmetahuline, kuivõrd kaaluda tuleb mitmeid põhiseadusest tulenevaid põhimõtteid, mis on omavahelises konkurentsis. Seega ei saa kunagi lähtuda ainult ühest põhimõttest ilma teisi arvestamata.

Ei ole mõtet kahtluse alla seada riigikohtu otsust ning kindlasti on riigikohus konkreetse kaasuse lahendatud õigesti. Siiski mureliku lapsevanemana leian, et oluline on, et seadusandja siinkohal enda tegevusest liialt vaimustusse ei satuks ning ei arvaks, et kõik ongi korras. Ei ole.

Esiteks nõuab põhiseaduses sisalduv – õigusselguse põhimõte – muu hulgas seda, et seadused peavad olema selged. Tegemist on ühe õigusriigi aluspõhimõttega. Antud juhul keelab perekonnaseaduse tekst otsesõnu väärtpaberite omandamise ilma kohtu loata. Just sellisena on seda seadust minu teada mõistnud kõik pangad ja lapsevanemad, samuti ka esimesed kaks kohtuastet alates selle jõustumisest kuni riigikohtu lahendini. Seega on ca kaks aastat kõik puudutatud isikud lugenud seaduse tekstist selgelt ja üheseltmõistetavalt välja, et seadus keelab. Nüüd aga selgus, et kõik me oleme valesti aru saanud. Tegelikkuses on selle sama seaduse mõte hoopis selliseid tehinguid lubada, mitte keelata. Seega on seaduse tekst ja mõte omavahelises otseses vastuolus. Alandliku ja seadusekuuleka kodanikuna ei saa jätta märkimata, et pehmelt öeldes keeruline on sellises õigusruumis orienteeruda.

Teiseks puudub seaduses loogika. Nimelt, nii nagu riigikohus rõhutas, keelab seadus lapsele kuuluvate väärtpaberite võõrandamise (näiteks müügi) ilma kohtu loata. Siit saab järeldada, et seadusandja hinnangul väärtpaberi müük eelduslikult kahjustab lapse huve, mistõttu näeb seadus ette, et enne müümist tuleb küsida kohtu luba. See viib hämmingusse, sest sama seadus samaaegselt eeldab ka seda, et väärtpaberi ostmine eelduslikult kahjustab lapse huve, sest seadus ei luba väärtpaberit ka osta ilma kohtu loata. Siit jääb arusaamatuks, kumb siis eelduslikult rohkem lapse huve kahjustab, kas väärtpaberi ostmine või müümine. Raske on üldse mõista, mis on tinginud seadusandja vaenu väärtpaberite vastu laste varana. Sama seadusandja on üles ehitanud pensionisüsteemi, mis peaks peaasjalikult just toetuma väärtpaberite väärtuse säilimisele ja kasvamisele. Miks see sobib pensionäridele, aga mitte lastele, jääb arusaamatuks.

Kahjuks ei ole ülaltoodud näited ainukeseks probleemiks perekonnaseadusega, kuivõrd see on ka muus olulises osas ebaloogiline ning arusaamatu. Näiteks lubab seadus erandina omandada lapsele Euroopa Liidu liikmesriigi võlakirju ning neid ka võõrandada ilma kohtu loata. Jääb aga täielikult ebaselgeks, miks on eelduslikult lapse huvides omandada just nimelt ELi liikmesriigi võlakirju, kuid eelduslikult ei ole lapse huvides omandada näiteks Ameerika Ühendriikide või Šveitsi võlakirju. Jätan iroonia mõnede ELi liikmesriikide võlakirjade suunal siinkohal esitamata, kuigi see oleks õigustatud.

Kokkuvõtteks: ei vaidle ilmselt keegi vastu sellele, et laste huvid väärivad kaitset, kuid seadusandja ise peaks olema esiteks hoolsam ning kirjutama seaduseid selliselt, et nende tekst ja mõte oleksid kooskõlas. Samuti peaks seadus sisemiselt olema vastuoludevaba ning loogiline. Kõigele muule lisaks peaks seadus olema veenev.

Veelgi enam peaks kindlasti vältima kõiksuguste loomuvastaste eelduste tekitamist. Antud seadusega on tekitatud eeldus, et lapsevanem ei tea, ei oska ja/või ei taha väärtpaberitehinguid tehes tegutseda lapse huvides ning seetõttu vajab laps kaitset omaenda vanemate eest. Selline eeldus on ebaloomulik ning ei ole kindlasti sellisel kujul ka proportsionaalne, st põhiseaduspärane. Selle ning analoogsete teiste eelduste seadustamine väljendab riigi ebausku enda kodanikesse ning sisuliselt tekitab ametnikusõltuvust ning õpetab abitust. Lapsevanemana ja kodanikuna kutsun seadusandjat üles uskuma rohkem kodanike võimesse oma igapäevaasju korraldada ise ja ilma ametnike pideva ja järjest intensiivsema vahelesegamiseta. Juristina kutsun seadusandjat üles looma selget ja mõistlikku õigust ning mitte reguleerima lihtsalt selleks, et reguleerida, eriti veel, kui see väga hästi välja ei tule. Perekonnaseaduse kõnealune regulatsioon tuleks kindlasti lahtiste silmadega üle vaadata.

Artikli autor on ülalkirjeldatud kohtuasjas hageja esindaja ning hageja on tema tütar.
 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles