Mihkel Mutt

FOTO: Mihkel Maripuu

Poliitikud ja poliitika­kõrvased nagu katsuksid jõudu, kes ­suudab sala­rahastamist kõige mahlakamalt ning kõmisevamalt needa, kirjutab kolumnist Mihkel Mutt.

Seoses parteide väidetava salarahastamisega ei pääse kuidagi mööda avalikkuse reaktsioonist. Kohati ebaadekvaatne ja hüsteeriline, meenutab see vahel võistunördimist ja oma ülla pahameele enampakkumist. Poliitikud ja poliitikakõrvased nagu katsuksid jõudu, kes suudab salarahastamist kõige mahlakamalt ning kõmisevamalt needa – nagu uusevangeelsed jutlustajad põrgupiinadega ähvardades.

Kurb vaadata, kuidas osa inimesi näib viibivat pimeduses ja teine osa seda ära kasutab. Vahel jääb mulje, et kõik ei taipa meil veel ikka, et demokraatia on tõesti üksnes kõige vähem halb valitsemisvorm, aga halb ikkagi. Oleme välismeediast näinud-kuulnud, kuidas mõnel arengumaal pärast võidukat revolutsiooni ja sõltumatuse kättevõitmist inimeste näod säravad: meil on nüüd demokraatia, seepärast saame kohe kõik rikkaks ja hakkame hästi ja eeskujulikult elama. Miks meil küpsemalt ei suhtuta? Paljud usuvad vist tänini, et kord on hea, aga parlamenti ja kohalikesse võimuorganitesse on valitud valed inimesed («nurjatud poliitikud»).  

Ma ei ütle, et osa liikmete suhtes see ei kehti, aga tervikuna küll mitte. Ja põhimõtteliselt sama lugu on ka meie erakondade liikmeskonnaga. Tühi on lootus, et kusagil metsakülas või ärklikorrustel, ära pakitud ja ootevalmis, istuvad mingid  moraali- ja teovägilased, ausad ja sirged riigiinimesed, kes tulevad ja valitsevad «nagu peab». Seda ei tohiks ometi uskuda pärast nii paljusid vabu demokraatlikke valimisi.

Osalt õhutavad väärootusi ühed teised inimesed. Kui rahvas on jälle (ja õigusega) pettunud, siis nad tulevad ja hoiavad tal kätt, õhutavad tema pahameelt. Nad käituvad nagu mees, kes mahajäetud neidu lohutab, lootes talt niimoodi ise kiiremini kätte saada. Just, mõnedki suurimad parastajad ja näägutajad annavad mõista, et nemad ongi need paremad, valige neid. Muidugi on neil seaduslik õigus seda väita. Poliitika on suurel määral turg, kus toimib reklaam jms. Seepärast peaks sõltumatu ajakirjanduse roll olema midagi ligilähedast tarbijakaitse omaga, et inimeste silmi avada. Ei ole meil vägilasi, on tavalised inimesed, mõni vähe kõveram, mõni õigem, aga ikka normaalsuse piires, sestap  kohandagem oma ootused ja sättigem oma käitumine vastavalt sellele. Puhtukeste parteid ei ole ega tule.

Mõistagi tuleb salarahastamisele resoluutselt reageerida, rakendada sanktsioone, mida seadustik võimaldab. (Kapot ei tohi suukorvistada ega käerauastada, ta on üks meie paremini toimivaid struktuure ja tulevastes võitlustes võib teda väga vaja minna!) Aga kõik see peaks kulgema asjalikult ja küpselt, isegi rutiinselt, soovitavalt kerge üleoleva huumoriga à la «siin te meil siis jälle oletegi pihus, väiksed valevorstid niisugused».
Ei ole vaja demoniseerida ega taevani ahhetada. Sest kas siis pole küllalt ahhetatud? Moraalilugemine ja meie nördimus parandab võimulolijaid suhteliselt vähe, sest nende ahvatlused on liiga tugevad. Karistused tuleb kätte mõõta, et seejärel – nagu üks tänapäevane parasiitväljend kõlab – edasi minna.

On öeldud, et poliitika ja poliitikute reiting olevat madal, nad olevat end ikka väga täis teinud. Sellega on, nagu on. Kui elus on mõni asi tõesti madala reitinguga, siis jääb see varjusurma, ääremaastub (koolid ei saa vastava eriala gruppe täis jne). Aga oodake, kui tulevad valimised, siis näeme, et ei ole tung üldse väiksemaks jäänud, neid, kes on nõus poliitikuna elama, on küll ja küll. Lõppeks on eestlastel rollimudel lähiminevikust silme ees. Komparteisse kuulumisega kaasneb üldjuhul teatav stigma, aga ka vaieldamatud materiaalsed eelised, Selja taga võõristati ja tehti parteilaste suhtes nägusid, näo ees koogutati. Ja praegune poliitik on ikkagi tükk maad etem tegelane.

Miks on inimesed (st poliitikud) niisugused, nagu nad on? Põhjusi on palju. Asjad ei muutu üleöö. Eestlane on kogu nn ajaloolise aja vältel olnud vaba ainult nelikümmend aastat, kogu ülejäänu jooksul pole slikerdamine ja topeltmoraal olnud taunitav, vaid pigem vastupidise oreooliga.

Kuigi poliitilist korruptsiooni leidub ka nn härrasrahvastel, on siiski üldjuhul selge seos korruptsioonitaseme ja selle vahel, kui kaua on keegi vaba olnud. Samuti sõltub palju sellest, kes on olnud su rõhujad-kolonisaatorid.

Ainult üks kaudne paralleel. Miks Indias on suhteliselt vähem korruptsiooni kui Nigeerias (ja sõltuvalt sellest India areneb, aga rikas naftariik Nigeeria tammub paigal)? Sellepärast, et ühel pool juhtisid inglased asja kakssada aastat, teisel pool kestis nende hariduslik ja majanduslik mõju napilt viiskümmend aastat, sedagi lõunaosas ja rannikualadel. Kahesaja aastaga jõudis Indias kujuneda mitu põlvkonda kollaboratsionistlikku kohalikku eliiti, kes olid suuresti omandanud kolonisaatorite tööeetika ja -harjumused (inglise keele poolametlik riigikeele staatus on üks selle tunnistajaid).

Sellepärast nähkem mõisatallis vitsasaamise kõrval ka helgemat. Me oleme siiski eurooplased. Missugune meie korruptsioonitase võiks olla, seda aimame nende NSV Liidu järelmriikide näidete najal, kes on viibinud venelaste (mongoli-Bütsantsi) mõjusfääris aastasadu. Ei ole meil ajaloos üldsegi nii halvasti läinud. Ainult rohkem küpsust ja eneseusku on tarvis.

P. S. Nii nagu mulle ei meeldinud päriselt viis, kuidas osa keskerakondlasi parteist välja astus, ei meeldi ka praeguse skandaali «lähetamine». Parteide rahastamine on avalik asi küll, aga ega siis ajakirjandus pole ainus avalik sfäär, kust selle klaarimist alustada. Ei ole siiski hea toon, kui poliitik või kes tahes saab mingist teda puudutavast tähtsast asjast teada esmalt lehte lugedes. Leht võiks olla viimase instantsi abinõu. Miks ei teinud Meikar oma avaldust viimasel oravate suurkogul? Sealt oleks ka ajakirjandus selle kindlasti üles võtnud. Kui mitte muud, siis psühhohuligaansust oli Meikari sammus praegu küll.