Juhtkiri: kus leib, seal kodu. Kus kodu, seal leib

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

See, et buumiajal hoogustunud ning kriisiajal soiku jäänud Eesti-sisene tööränne on taas jõudu kogumas, räägib ühelt poolt tasahilju taastuvast majandusest, kuid teisalt sunnib nukralt tõdema, et töökohad koonduvad üha enam suurematesse linnadesse. Tallinna on viimase kahe aasta jooksul loodud 32 000 uut töökohta ja seda on rohkem kui mujale Eestis kokku.


Töökohtade loomist tõmbekeskustesse ei saa loomulikult nende loojaile ette heita. Küll aga sunnib see küsima, kas oleme riigina teinud kõik, et ühesuunaline kiirtee maalt linna taas kahesuunaliseks muuta. Ja kui ei ole, siis mida me saame omalt poolt teha, et elu maal alal hoida.

On selge, et töö on suurimaid magneteid, mis inimesi ühes paigas kinni hoiab või nad liikuma ärgitab. Kust kaob töö, sealt kaob ka korstnatest suits. Kust kaovad inimesed, kaovad ka toidupoed ja muu eluks vajalik. Kui need on kord juba kadunud, on järjest raskem protsessi teistpidi pöörata.  Töökohtade  koodnumine linnadesse seab töötajad mõneti keerulisse olukorda. Kui kaua jätkub neil jaksu töötada sadade kilomeetrite kaugusel kodust? Kui kaua läheb aega tõdemuseni, et kus leib, seal kodu, ning otsuseni kohvrid pakkida ja pere linna tuua? Teadmisel, et iga lahkujaga kaotab küla osa jõust, on leivateenimisvajaduse ees vähe jõudu tagasi hoida.

Üha enam on hakatud rääkima kaugtöö võimalusest. See on töötamisviis, kus asutus, mille heaks töötatakse, võib küll asuda suures linnas, klientide lähedal, kuid töötajatel on võimalus teha vähemalt osa tööd kodus. On küll sektoreid, kus see pole võimalik, kuid kus on, vääriks see kaalumist.

Kuigi ehk tehnoloogia seda võimaldaks, pakub praegu kõigest viis-kuus protsenti ettevõtetest võimalust töötada kodukontoris. Osaliselt võib selle taga olla tööandja hirm kaotada kontroll töötajate üle. Kuid nagu tõdes 2011. aastal kõige töötajasõbralikuma ettevõtte tiitli saanud arvutifirma, ei ole see hirm õigustatud.

Tõepoolest: kui inimene on motiveeritud, teeb ta oma tööd hästi nii kontoris kui ka kodus – või kas või suvilas puude vilus. Kui ta ei ole motiveeritud, ei ole temalt kvaliteetset tööd oodata ka kontoris, ja niisama aega õhtusse veeretavaid töötajaid ei ole ühelegi ettevõttele vaja. Siis on juba tööandja ülesanne küsida, miks töötajal motivatsioonist puudu jääb, kas ettevõte saaks seda kuidagi parandada või ei ole tegu päris oma kohale sobiva inimesega.

Vastupidi arvatule suurendab kodus töötamine nii motivatsiooni kui ka parandab töötulemusi, rääkimata kokkuhoitud kontorikuludest. Ehk oleks see ka kaudne lahendus maapiirkondi järjest valusamalt puudutavale probleemile: töö võib olla küll linnas, kuid kodus töötamine hoiab pere paigal, piirkonna elujõulisena, ei too makse mitte anonüümse linnavalitsuse, vaid oma küla arendamiseks ning hoiab koolid töös, apteegid avatuna ning külapoed elusana.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles