Juhtkiri: karistamise lumepalliefekt

Lapse füüsilise karistamise keelustamine on väärtushinnangute küsimus
 

Lastekaitsepäeval, 1. juunil, tuli õiguskantsler Indrek Teder taas välja ettepanekuga seadustada laste füüsilise karistamise keeld. «Taas» seepärast, et juba mitmendat aastat tõuseb see teema päevakorda varasuvel, lastekaitsepäeva paiku, ning lämbub südasuveks selliste argumentide all nagu «oma laps, ise tean, mis teen» või «mina sain ka lapsena peksa ja minust kasvas tore inimene».

Sisulist arutelu pole siiani toimunud. Kuigi vaid kaheksa protsenti täiskasvanuist peab teise täiskasvanu puhul füüsilist arvete klaarimist sobivaks, peab seda lapse puhul paslikuks lausa 38 protsenti täiskasvanuist. See on üpris koopalik pilt, tugevama õigus: teise täiskasvanu puhul on kõige tõenäolisemaks takistuseks «karistaja» lihtne hirm, et temast endast võib ohver saada, lapse puhul on see juba kasvuvahe tõttu ebatõenäoline.

Ilmselt on üsna vähe neid emasid-isasid, kes võivad ausalt öelda, et pole iial lapse peale isegi häält tõstnud, rääkimata löömisest või tutistamisest. Lapsevanem olla pole lihtne ning isegi kõige kannatlikum vanem on leidnud end olukorrast, kus sõna näib olevat jõuetuks kulunud. Ent arvata, et õiguskantsleri ettepanek tähendaks iga laksu eest vangistust või trahvi, on samasugune liialdus nagu peks kasvatusmeetodina.

Lapse füüsilise karistamise keelamine seaduses tähendab ühiskonnale selget signaali, et selline kohtlemine ei ole aktsepteeritud ning laps ei ole lapsevanema oma, kellega võib teha, mis pähe tuleb. See on väärtushinnangute muutmise küsimus ning ühiskonna häälekam osa arvab säärasel puhul sageli, et selleks ei olda valmis või et  see on liigne sekkumine inimeste ellu.

Kuid liigsest sekkumisest siin rääkida ei saa: juba praegu näeb karistusseadustik füüsilise kannatuse põhjustamise eest ette karistuse. Rangelt seaduse järgi võttes saab siia hulka lugeda isegi tutistamise. Ometi ei kasutata seda pügalat hetkeks ülekeenud lapsevanema represseerimiseks.

Selle asemel, et laste füüsilise karistamise keelamist kohe mõttetuseks või sekkumiseks lugeda, tuleks hoopis arutleda, kuidas seda keeldu rakendama hakatakse. Õiguskantsleri ettepaneku eesmärk on kaitsta laste huve, mitte kasvatada üles põlvkonda Pavlik Morozoveid, kes oma vanemaid pealekaebamisega vangimajja saadavad. Kuidas aga korraldada tuge ja nõustamist vanemale, kes tunneb, et ei suuda oma nõudmisi lapsele selgitada – kui sellele probleemile hea lahendus leitaks, väheneks füüsiline karistamine ka keelamiseta.

Lapse füüsiline karistamine on nagu lumepall: alguses laks pepu peale, aga varsti see enam ei tööta; siis tutistamine, aga varsti see ka enam ei tööta; nüüd juba keretäis, ent pole sellelgi pikka mõju. Nii võib juhtuda, et vanemlikud sanktsioonid muutuvad järjest karmimaks ja hakkavad väljendama vanema raevu omaenese jõuetuse pärast. Paraku – lapse arvel. Millise sadismini see mõnel juhul viib, sellest kirjutame tänase «Postimehe» uudiskülgedel.